Kaasaegse poliitika kurb tõde on see, et petmine on võimu saamiseks ja hoidmiseks vaata et vältimatu. Kuid valed ja moonutused on poliitikas kasutusel olnud antiikajast saadik. Tuginen jutus Matthew Fraseri raamatule "Tegelikult. Valede ajalugu antiik-Roomast kuni nüüdis-Ameerikani" (Fraser, Matthew "In Truth. A History of Lies from Ancient Rome to Modern America", 2020).
Kombeks on öelda, et elame tõejärgsel ajastul. See termin on olemuselt vastuoluline. Fraser märgib, et see on iseennast tühistav kontseptsioon. Kui tõde ei oma väärtust või seda peetakse tähtsusetuks, siis on tsivilisatsioon määratud elama tähenduseta maailmas.
Esmakordselt kasutati sõna "tõejärgne" president Ronald Reagani ametiajal. Järgmine kord oli George Bushi teisel ametiajal pisut teises tähenduses. Räägiti nähtusest nimega "truthiness" ehk "tõelikkus". Näiteks Iraagi operatsiooni õigustamine olnud tõelik ehk selline, nagu seda näha sooviti.
Kasutusel oli termin ka Barack Obama ajal. Kuid uue spinni sai tõejärgsus Donald Trumpi kampaania ajal 2016, mil seda pruugiti Trumpi meeskonna valesõnumite kohta. Trumpi jaoks oli valetamine trendikas ja uhkustamist vääriv nähtus. Nüüdseks on see osa kultuurisõdadest. Kuid tõde tõe kohta ongi keeruline. Ja tõe ning vale segunemine on ajalooline nähtus.
Paljud süüdistavad meie praeguse tõe ja vale eristamisvõimatuse ajastu tekkes sotsiaalmeediat. Teised seostavad tõejärgset ajastut ekspertide ja institutsioonide ebausaldusväärsusega. Kolmandad viitavad postmodernsele kultuurile kui tõest loobumise põhjendusele. Et postmodernis ei olegi objektiivseid tõdesid ja võime tugineda vaid iseenese subjektiivsele vaatenurgale. Matthew Fraseri arvates on meie ajastu tunnusmärk osaliste tõdede omaksvõtt ning isegi tõe võimalikkuse täielik eitamine.
Tihti öeldakse, et inimesed valetavad mingil põhjusel, sest muidu räägiksid nad ju tõtt. Veenvad valed olevat ka tihti köitvamad kui ratsionaalsed, kuid igavad tõed. Me petame end olevikus ja petame end ka mineviku rekonstrueerimisel. Napoleon olevat öelnud, et "ajalugu on komplekt valesid, mille osas valitseb üksmeel".
Igal juhul on ajalool meie jaoks õppetunde. Näiteks tõdemus, et ka demokraatiad surevad. Demokraatia suri antiikses Kreekas ja antiikses Roomas. See suri möödunud sajandi Saksamaal. Praegu on demokraatia surve all autoritaarse populismi teele asunud riikides, nagu näiteks Venemaa, Türgi, Venezuela või Ungari.
Tõest lähtuvalt on ka ajalugu levinud pajatusest tihti erinev. Caesar on tänini tuntud kuulsusrikka väejuhina ja temalt on ka mitmeid mõtteteri. Faktidega käis ta aga üsna vabalt ja tuntuks sai ta eeskätt kui ajaloo suurima avalikkussuhete projekti käivitaja. Ta oskas uudiseid spinnida ja iseennast propageerida.
Caesari tuntuim töö "Märkmeid Gallia sõjast" on tegelikult iseenese kangelaseks kirjutamine ja genotsiidikuritegude varjamine. Caesar avaldas oma sõjakroonikat nagu järjejuttu, mistõttu sai see laialdaselt tuntuks ja autor rahva seas hinnatuks. Caesari märkmete kirjastamise ümber oli loodud terve kampaania. Tänini lähtutakse Gallias tol ajal toimunu puhul paljuski tema esitatud loost.
Imperiaalses Roomas muutus tõde rangelt kontrollitud propagandaks. Paljud tollest ajastust pärit legendid ei vasta aga tõele. Caligula peaaegu et kindlasti ei nimetanud oma hobust konsuliks. Nero kindlasti ei mänginud Rooma põlemise ajal viiulit, kuna ta ei osanud seda mängida. Ja nii edasi.
Imperaator Justinianuse palgaline ajaloolane, et mitte öelda peapropagandist Prokopius kirjutas õukonna ametliku ajaloo kõrval ka salajase variandi, pakkudes seega 6. sajandist enne meie aega kaks erinevat versiooni. Tema salajane ajalugu jäi küll umbes tuhandeks aastaks varju, kuni see 17. sajandi algul Vatikani raamatukogust leiti.
Imperaator Konstantinuse pöördumine ristiusku oli välja mõeldud narratiiv, millel oli mitte niivõrd usuline kuivõrd poliitiline taust. Imperaator ristiti alles surivoodil, kus ta lubas, et paranemise korral hakkab ta kristlikku elu elama. Kuid võta näpust, ristimine ei aidanud ja imperaator suri. Kristluse saabumisel Rooma impeeriumisse oli tegelikult ka negatiivne mõju. Rooma ühiskond oli põhinenud religioossel harmoonial. Kristlus oli seevastu raevukalt sallimatu ja kristlased alustasid leppimatut sõda Rooma kultuuri vastu, hävitades nii skulptuure, käsikirju kui ka templeid ja altareid.
Karl Suurt arvati olevat prantslane, aga seegi on vale. Nimi Charlemagne tulenes ladina keelest: Carolus Magnus ehk Karl Suur. Tema pealinn oli tänapäeva Aachen Saksamaal ja tema kasutatud frangi keel oli segu saksa ning hollandi keelest. Lisaks oli ta raevukas vallutaja ja verejanuline massimõrvar. Massiliste tapmiste puhul oli tihti põhjenduseks ristiusk, kuna tapetud paganad olla keeldunud ristimisest. Eks sealt siis legend temast kui jumalakartlikust kristlikust vallutajast, kes levitas mõõgaga ristiusku.
Teise maailmasõja järel äratati Karl Suur veelkord elule, seekord Euroopa isana, kontinentaalse ühtsuse särava sümbolina. Selle ühtsuse surus ta Euroopale peale küll relva jõul, kuid uus Euroopa pidi saama ehitiseks, kus rahu saavutatakse majandushuvide ja hea tahte abil.
Fraseril on hulgaliselt tõe moonutamise näiteid ka ajakirjanduse algusaegade Ameerikast, kus esimene teadaolev suur lehepettus oli 1835. aastal New York Sunis ilmunud niinimetatud Suur Kuu Tüng (Great Moon Hoax). Ehk lugu tohutu teleskoobi abil nähtud Kuust, kus elavad eksootilised taimed ja isesugused loomad, kuid ka inimeste sarnased olendid. Täielik vale, kuid müüs väga hästi…
Vahepealseid ajaloolisi valesid kõrvale jättes märgin vaid Fraseri tõdemuse tänapäevast. Nimelt et Facebook, Google, Twitter ja YouTube olla praegusaja neli apokalüpsise ratsanikku, mis ratsutavad läbi meediamaastiku ja surmavad kõik, kes ette jäävad.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.