Võtan jutuks prantsuse autori Pierre Rosanvalloni raamatu "Populistlik sajand. Ajalugu, teooria, kriitika". Originaalis ilmus see aastal 2020 ja inglise keeles tunamullu (Pierre Rosanvallon "The Populist Century. History, Theory, Critique", 2021). Arvestatav osa üllitisest käsitleb populismi ajalugu, kuid autorist tulenevalt on keskendutud rohkem Prantsusmaale. Nopin aga välja pigem üldisemaid aruteluniite.
Rosanvallon viitab populismi kui termini paradoksaalsusele: see tuleneb küll demokraatliku elu positiivsetest algetest, kuid on praeguseks omandanud negatiivse tähenduse. Poliitikutel on tihti kombeks vastaseid just populismis süüdistada, kuigi iga poliitika on mingil määral populistlik. Tööriistana vastaste sildistamiseks või võimukate ja haritute massist kõrgemal oleku väidete õigustamiseks on populism üldse üks kahtlane mõiste. Kuid mööda sellest enam ei pääse.
Erinevalt teistest ideoloogiatest ei ole populismi kunagi formaliseeritud, tal ei olegi tegelikult ideoloogiat. Ei ole ka klassikalisi autoreid ega alustekste, kuna neid ei ole peetud vajalikuks. Põhjus selleks leidub tõigas, et valijad, kelle poole populistid pöörduvad, on häälestatud rohkem vihaste avalduste ja kättemaksuhimu lainele kui teoreetilistele argumentidele.
Demokraatlik populism tugineb otsedemokraatia eelistamisele referendumite kujul, rahva suveräänsuse polariseeritud nägemusele ja arusaamale rahva tahtest, mida tuleb kohe ja spontaanselt väljendada. Esindatuse puhul tuleb mängu ka isiksus kui rahva eest seisev liider ning kui ravim ebarahuldavale esindatusele. Populismiga on seotud ka rahvuslik protektsionism, mis ei ole piiratud majandusvaldkonnaga.
Populistlik kultuur on aga seotud emotsioonide ja kirgede mobiliseerimisega. Läbi aegade on populistlike liikumiste üks ühisjooni olnud inimese kuulutamine demokraatia keskmeks samaaegselt loobumisega sotsiaalse maailma analüüsist klassiterminite kasutamisega. Sõna "rahvas" on aga tänapäeval eriti tähendusrikas, sest annab justkui hääle millelegi, mida inimesed ähmasel moel tunnetavad.
Ühiskonna põhja ja tipu vahet tunnetatakse seejuures eksistentsiaalsel moel. Eliiti süüdistatakse elamises maailmas, kus ei teata allpool toimuvast midagi. Rahvas on aga ühtne kogum, mida ühendab eliidi ja rikkurite hülgamine. Maha tehakse ka poliitikute kast, kes kaitsvat vaid iseendi huve ja on kaotanud esindusrolli.
Majandusliku mõtlemise keskmes on populistidel protektsionism, mis tihedalt seotud ka migratsiooniteemaga. Immigratsiooni kirjeldatakse kui valitseva klassi poolt odava tööjõu saamiseks riigile peale surutud poliitikat. Siin võib olla ka mugandusi, nagu Eestis näiteks süüdistused eestlaste kui rahvuse allasurumises ja riigi slaavistamises või midagi sellist.
Populismi toidab demokraatias kibestumine kui oma staatusega rahulolematuse tulemus. Leitakse, et võrdse ühiskonna projekt on nurjunud, sest kõik ei pälvi võrdselt tähelepanu ja süüdi on eliit, eriti aga valitsev võim. Populistid on tublisti panustanud mõttetegevusega seotud emotsioonidele ja toetatakse ka erinevaid vandenõuteooriaid.
Kui poliitilist vasak-parem skaalat vaadata, siis on Euroopas enamus populistlikke liikumisi olnud tuletised paremäärmuslusest. Kuid skaalal paiknemisele vaatamata ühendab nii vasak- kui ka parempopuliste vihkamine, mis on suunatud Euroopa Liidu institutsioonide vastu. Need kehastavat ametnike poolt anastatud demokraatia valitsemist. Pärast Brexitit ei räägita enam niivõrd euroliidust lahkulöömisest, kuivõrd vajadusest taastada rahvaste Euroopa. Ka ilmavaateline lähedus Vladimir Putini režiimiga Venemaal on marker iseloomustamaks erinevate populismi suundade omavahelist lähedust.
Parempopulism on siiski põhjalikumalt arenenud kui vasakvariant. Põhiline veelahe on immigratsioon. Parempoolsed mõistavad selle hukka kui ohu rahva identiteedile, samal ajal kui vasakpoolsed toetavad saabujate vastuvõtmist kui humaanset lähenemist. Ühine on aga eliidi süüdistamine odava tööjõu sissetoomises.
Demokraatial on olemuslik risk manduda demagoogiaks, kui rahva asemele tuleb tema moonutatud teisik, rahvamass, keda juhivad hetkeemotsioonid. Need on ka põhjused, miks suhtuda skeptiliselt referendumitesse. Valitsejaid üldiselt valitakse ja neid on võimalik karistada järgmistel valimistel eiramise kaudu. Referendumil ei saa hiljem kellelegi vastutust panna. See ei tähenda referendumi idee kõrvaleheitmist, kuid eeldab teemade ja protseduuride täpsemat määratlemist.
Populistliku režiimi tunnusmärk on ka polariseerumine. See areng võib toimuda kas otseste rünnetena institutsioonide vastu, nagu Ladina-Ameerikas, või järkjärgulise demokraatia elujõu kärpimisena, nagu näiteks Ungaris.
Demokraatiat vaevab autori arvates esindatuse kriis ja ta pakub välja samme olukorra parandamiseks. Igal juhul tähendab demokraatia defitsiit kodanike jaoks seda, et nende häält ei võeta kuulda ning nad ei ole kaasatud otsustusprotsessi. Ministrid ei täida kohustusi, liidrid valetavad vastutust kandmata, korruptsioon lokkab ja poliitiline klass elab oma mullis ega kanna oma tegevuse eest vastutust.
Järelikult tuleks võimu kasutamine allutada demokraatlikele kriteeriumidele, suurem roll peaks olema tinglikul rahva silmal ja igaühele tuleks tagada õigus väljendada oma arvamust, kasvõi kodanike kogude loomise abil. Ja võimulolijatele väljakutse esitamiseks on vaja kehtestada omad protseduurid, väidab Rosanvallon.
Kokkuvõtlikult on vaja tegeleda demokraatiaga, mitte loota kujunenud toimimismalli jätkuvusele. Demokraatia on režiim, mis seab iseennast pidevalt küsimärgi alla. See enese küsimärgistamine on aga hind, mida peab maksma populistlike projektide kütkestavuse hajutamiseks.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.