nna-liite tõi 19. sajandil eesti keelde Friedrich Reinhold Kreutzwald, kes kirjutas seda ise küll ühe n-iga. Kuna aga na-liide sattus olema sarnane oleva käände lõpuga, soovitas Ado Grenzstein 1881. aastal selle asendada kahe n-iga kirjutatud nna-liitega. nna-liide polnud aga kõigile keeleinimestele meeltmööda ning need soovitati asendada hoopis nais-alguliste liitsõnadega – näiteks öelda kuninganna asemel naiskuningas, millega mõned keelekasutajad ka kaasa läksid. nna-liite kõrvale hakkas 20. sajandi algul propageerima soome keelest laenatud tar-liidet eriti Johannes Aavik, kuna temale tundus nna-liide liiga pikk ja lohisev. Tänapäeva eesti keelde on mõlemad liited siiski ühtmoodi juurdunud.
Kumbki liidetest väljendab kõrgemast soost naisterahvast, näiteks sõnades vürstinna ja vürstitar. Üks tähenduslik vahe neil kahel siiski on – nna-liitelised tuletised märgivad naisvalitsejat või kõrgemast soost isiku abikaasat, tar-tuletised aga tema tütart. Mõlema liitega märgitakse veel ka elukutset või tegevusala, näiteks lauljanna ja lauljatar, samuti mingit suhet või tunnust, näiteks naabrinna ja naabritar. Lisaks saab liidetega väljendada päritolu või rahvuslikku kuuluvust, näiteks eestlanna ja inglanna, samuti poolatar ja pariisitar.
Ent eesti keelel võinuks minna ka teisiti. Teised 19. sajandi keelemehed pakkusid naissoole viitavateks liideteks veel näiteks hoopis ia-liidet, nagu sõnades kuningia (kuninganna) ja õpetia (õpetajanna), e-liidet, nagu sõnades sõbre (sõbranna) ja kirjanike (naiskirjanik), aga ka k-liidet, nagu sõnades õpetajak (õpetajanna) või keisrik (keisrinna). Kuigi suupärased need praegu just ei tundu.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.