Seekordne taustajutt on kokku pandud ühe kuulaja soovil. Mitmetel tema tuttavatel olevat tekkinud küsimus, et kuidas saab olla neutraalne või säilitada neutraliteeti ajal, mil on käimas sõda.
Neutraalseks võib igas konfliktis jääda praktiliselt iga riik. Teine asi on neutraliteet kui poliitika ehk mõiste, mis tegelikult ajas muutunud. Olud muutuvad ja ka mõned mõisted muutuvad.
Neutraalne riik võib olla suveräänne riik, mis konfliktis ei asu toetama kumbagi osapoolt. Alaliselt neutraalne riik ehk neutraliteedipoliitika järgija on aga suveräänne riik, mis on kas rahvusvahelise lepingu või iseenese deklaratsiooniga võtnud kohustuse kõigis tulevastes sõjalistes konfliktides neutraalseks jääda.
Kui piirduda Euroopaga, siis on neutraliteedi puhul räägitud seitsmest riigist. Need on Šveits, Iiri Vabariik, Rootsi, Soome, Austria, Malta ja Küpros. Kuid nad on erinevad ja üleüldse on neutraliteet võrdlemisi vaieldav nähtus.
Kõige eredam näide on Šveits, mille puhul selle poliitika juured ulatuvad kaugesse minevikku. Varasema alguse toetajad räägivad aastast 1515, kui tollasesse Šveitsi liitu kuulunud väikeriigid otsustasid Vana Maailma kähmlustes enam mitte osaleda. Hilisemat neutraliteedi algusaega pooldavad asjatundjad viitavad aga, et tegelikult sai Šveitsi neutraliteedipoliitika alguse Viini Kongressil aastal 1815.
Ükskõik kumma tärmini valime, on tulemus sama. Kadedamad inimesed kipuvad ütlema, et Šveits on riik, kes on suutnud oma neutraliteedi väga edukalt panna raha teenima. Ükski diktaatorlik riik pole tundnud huvi Šveitsi neutraliteedi murdmise vastu. On ju väga hea, kui on koht, kus saab turvaliselt raha hoida, kui kusagil on pangandusparadiis.
Šveitsi seisukohta ei ole muutnud ka Ukraina sõda. Kuid kui vaadata Šveitsi kaitsepoliitikat, siis ei saaks see riik ja rahvas olema ka kerge saak. Lisaks väga mägisele maastikule on Šveits traditsiooniliselt väga hästi igasuguseks vastupanuks valmistunud. Võib öelda, et Šveits kuulub niinimetatud relvastatud neutraliteedi harrastajate kilda. Nende kriisivalmidussüsteem oli muide eeskujuks ka näiteks Soomes kriisivalmiduse arendamisel.
Rootsi ja Soomega on praeguseks vist asi selge, kuna mõlemad on liitumas NATO-ga. Kuid ka enne seda ei olnud nad juba ammu neutraalsed, vaid sõjaliselt mitteliitunud. Soome reservohvitserid tegid mulle juba 1990. aastatel selgeks, et kogu sõjajärgse aja valmistus Soome tegelikult ainult üheks: võimalikuks uueks sõjaks Nõukogude Venemaaga. Ehk väliselt vaadates oldi väga Moskva-sõbralikud ja soometunud, kuid sisuliselt nägi arvestatav osa elanikkonnast asju teises valguses. Sealt ka Soomes korralikult välja arendatud kriisivalmiduse süsteem ja kutsealustele ning reservväelastele tuginev kaitsepoliitika.
Rootsi on justkui ajalooliselt neutraalne, kuid tegelikult oli neil juba külma sõja ajal tihe koostöö USA luureteenistustega ja nad osutasid NATO-le USA kaudu suurt abi eriti elektroonilise luure abil info hankimisel.
Iiri Vabariigi neutraalsus tulenes samuti ajaloost, ikkagi oldud koloniseeritud riik ja rahvas. Suurbritannia okupeeris saart eri ulatustes sajandeid. Kui aga lõpuks 1920. aastatel iseseisvus välja võideldi, siis ei olnud riigil mingit soovi ühineda sõjaliste liitudega, millesse kuulus ka endine koloniseerija.
Mullu tabas Iiri tervishoiusüsteemi aga Vene häkkerite küberrünnak ja Vene laevastik korraldas manöövreid Iiri vete lähistel. Pluss muudki Venemaa agressiivsusele viitavad märgid, mis mõjutasid mõtlemist ka Dublinis, kuigi mitte kaitsealliansiga liitumiseni välja. Praegu on Iirimaa osaline Euroopa Liidu kriisireageerimisüksustes ja see ei viita enam sugugi neutraliteedile.
Austria neutraliteet tulenes Teise maailmasõja järgsest lepingust, mille surus peale eelkõige Nõukogude Liit. Kuigi ka teised võitjariigid olid asja juures, et välistada Austria võimalik uus liitumine Saksamaaga, kui too peaks uuesti tõusma.
Need neli riiki on seoses kuulumisega Euroopa Liitu mitteneutraalsed juba vähemalt Lissaboni Lepingu heakskiitmisest aastal 2009. Nimelt on lepingus artikkel 42.7, mis kujutab enesest sisuliselt NATO artikkel viie analoogi ja ehk isegi tugevamas sõnastuses vastastikuse sõjalise abi osutamiseks. Seega võib nende riikide puhul Euroopa Liitu astumisest alates rääkida pigem sõjaliste blokkidega mitteliitumisest kui neutraliteedist. Ja vähemalt Soome puhul oli üpris kohane termin "relvastatud neutraliteet" ka siis, kui riik veel justkui oli neutraalne.
Malta ja Küprosega on eraldi lugu. Euroopa Liidu liikmeina ei saa nad justkui neutraalsed olla. Kuid vormiliselt on näiteks Malta säilitanud selle termini kasutamise, sest seda pooldavat üle 60 protsendi elanikkonnast. Küprose probleem on aga saare de facto kaheks jagatus, mistõttu nad ei saaks ilmselt NATO-sse astuda, kui isegi tahaksid. Türgi paneks käe ette. Seetõttu ei ole Küpros ka NATO rahupartnerluse programmi liige.
Seega võib öelda, et tänapäeva maailmas on väga raske neutraalne olla. Tsivilisatsioonide konflikt paneb ka selles küsimuses asjad paika. Euroopa ehk lääne ehk kristlik tsivilisatsioon on ilmselt põrkekursil ida õigeuskliku tsivilisatsiooniga, mida kehastab antud juhul Venemaa. Oma pinged on ka islami tsivilisatsiooniga, kuid see on juba eraldi jutt.
Käimasoleva sõja kontekstis tasub meenutada, et Venemaa nõudis vahepeal ka Ukraina neutraalseks kuulutamist ja mingil hetkel olnud Ukraina selleks peaaegu et valmis. Kuid sõja käik keeras kaardid ümber ja praegu on Ukraina võtnud taas kindla kursi mitteneutraalsele, lääne, Euroopa Liidu ja NATO-ga ühte laagrisse kuuluva riigi staatusele.
Viited lugemishuvilistele
- Neutrality: a changing concept? | UN Today
- Ukraine: What does neutrality mean, and could it lead to peace? | Russia-Ukraine war News | Al Jazeera
- The end of neutrality – POLITICO
- Puolueeton Sveitsi rikastui muiden sodilla | Historianet.fi
- Ambiguous alliance: Neutrality, opt-outs, and European defence – European Council on Foreign Relations (ecfr.eu)
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.