Kui valdav osa elanikkonnast jälgib murega uudiseid, siis ühiskonna rikkaim kiht on juba aastakümneid muretsenud selle pärast, kuidas kriisides ellu jääda. Ja mitte ainult ellu jääda, vaid ka kuidas elatustaset säilitada.
Praeguses aegruumis võib selle nähtuse suunata tagasi 1950. aastatesse. Siis, kui tekkis hirm võimaliku tuumakonflikti pärast, tekkis ka püüd sellest kuidagi kõrvale nihverdada.
Tekkis nähtus, mida hakati nimetama survivalism ehk üksikisikute või rühmituste liikumine eesmärgiga valmistuda erakorralisteks oludeks. Olgu siis tegemist maavärina, mõne muu looduskatastroofiga või sotsiaalse, poliitilise ja majandusolukorra järsu muudatusega. Selle nimekirja alla mahtus ka tuumasõda.
Termini kasutamine nähtub 1980. aastatest, kuigi nähtus ise oli olemas juba varem. Selle liikumise osalised keskendusid varude soetamisele, erakorralise arstiabi andmise kursustele, enesekaitse õppimisele ja ka ellujäämiskeskuste ning maa-aluste varjendite rajamisele.
Kokkuvõtlikult kõlab see kõik pisut nagu nõukaaegne tsiviilkaitse. Kuid tsiviilkaitse, nagu üldse kriisivalmidus, on vajalik kõigis tänapäeva ühiskondades. Ja nagu alati kriisides, on mingi osa ühiskonnast valmis sellest kasu lõikama. Nii ka pandeemia ja tuumasõja hirmu puhul.
Kui aastakümneid tagasi lõigati kasu tuumasõja ohust, siis pandeemia leviku ajal lülituti korraks sellele ja nüüd on Ukrainas toimuva sõja kontekstis taas alust toonitada tuumasõja ohtu. Ameerikas näiteks on viimastel aastatel hakanud taas vohama luksuspunkrite äri.
Paljud ülirikkad olid soetanud endale varjupaiga juba aastate või isegi aastakümnete eest, kuid ei mäletanud enam isegi seda, kuidas neisse kinnise koodi abil sisse pääseda. Varjupaigad jagunevad nimelt kahte klassi. Geograafilise paiknevuse ja sügavuse alusel. Kui Eestis võivad jõukamad ühiskonna liikmed mõelda suvekodu soetamisele kuskil Hiiumaal või mujal keskustest kaugemal, siis globaalselt näikse enim tähelepanu köitvat Uus-Meremaa.
Uus-Meremaa kütkestavus oli teada juba enne pandeemiat, kuid just koroonapandeemia leviku alguses pagesid sinna nii mõnedki lääne ülirikkad. Kuid uks pandi peatselt lukku ja kes oli sees, see oli sees, ülejäänud lõõtsutasid solvunult väljaspool. Paljudel oli Uus-Meremaal juba varem varjupaik soetatud. Ainult et juurde ei lastud.
Globaalne maa-aluste varjendite firma Vivos ongi rajanud Uus-Meremaa lõunasaarele, Christchurchist põhja poole maa-aluse varjupaiga kolmesajale inimesele. Californias baseeruv kompanii on olnud aktiivne ka koduriigis USA-s. Näiteks Lõuna-Dakotas on nad kasutusele võtnud endise sõjaväebaasi rajatised ja kohandanud need viie tuhande inimese varjupaigaks. Sama firma arendab ka Saksamaal varjupaika tuhandele inimesele.
Kompanii Rising S on aga viimaste aastatega rajanud Uus-Meremaale kümmekond erapunkrit. Keskmine hind on umbes kolm miljonit dollarit 150 tonni kaaluva punkti eest. Kuid hind võib ulatuda kuni kaheksa miljonini, kui punkrisse on lisatud luksuslikud vannitoad, mänguruumid, lasketiir, võimla, teater ja meditsiiniblokk.
Üleüldse on saatuse eest varjumine väga kallis lõbu. Sellepärast mitmed firmad tegelevadki taoliste toodete pakkumisega. Nii näiteks ehitas USA külma sõja ajal mitmeid mandritevaheliste rakettide stardišahte. Need pidid olema turvalised ka olukorras, kus vastane andis omapoolse tuumalöögi. Kuid külma sõja järel jäid paljud neist kasutusest välja.
Firma nimega Survival Condo leidis kasutamata šahtidele uuskasutuse. Neisse hakati rajama kuni 15-korruselisi maa-aluseid ellujäämisvarjendeid ülirikastele. Elamispinna tase on luksuslik. Võib näiteks osta terve ühe korruse kolme miljoni dollariga, kuid on ka võimalus soetada pool korrust pooleteise miljoniga
Maa-aluses kompleksis on kõik vajalik. Ujula, kino, sanitaarseadmed, kalakasvatus, kasvuhoone ja isegi arestikamber juhuks, kui kellelgi närvid üles ütlevad. Kogu kompleks toimib taastuvenergia süsteemil.
Eriti kaalukaks müügiargumendiks on asjaolu, et firmal on oma raskes relvastuses üksused, kes hädaolukorras toimetavad kliendid nende ebaturvalisest elukohast maa-alusesse kompleksi. Arvestuste kohaselt võivat selline kompleks tiksuda välise täiendvarustamiseta kuni seitse aastat. Igal juhul on esimesed luksusvarjendid juba kõik välja müüdud.
Nõuded punkritele aga muutuvad. Kuulu järgi olla Kremli punkrielanik mures ameeriklaste punkrivastaste pommide pärast. Neist uusimad võivad hävitada varjendi kuni 2000 meetri sügavusel. Vene punkrid olla aga umbes 300 meetri sügavusel. Pole siis ka ime, et Kremli rott ekraanil ahastaval ilmel lauast kahe käega kinni hoiab.
Nii või teisiti, sõjad ja pandeemiad aitavad kaasa eraldumisärile ja varjumisele. Selle kõrval on ka riiklik elanikkonna turvamine. Meilgi on hakatud vaatama pommivarjendite võimalusi, kuid teha on veel palju.
Ma ise elan Tallinnas Koplis niinimetatud Stalini-aegses majas. Meil on keldris täielik pommivarjend. Kuid see on täis mööblikola, vanu autokumme ja tualetid ka ehitusprahti. Tasuks korda teha, kuid maja elanikest on paljud pensionärid ja venekeelsed ning nende jaoks ei oma Venemaa võimalik rünnak mingit ohumärki. Neil pole ka raha. Seetõttu ei suuda ühistu varjendit korda teha.
Ehk oleks riigil kasulik elanikkonna turvalisuse programmi raames rahastada ka taoliste olemasolevate varjendite taastamist. Oleks palju odavam kui uute rajamine.
Viited lugemishuvilistele
- Rikkaat valmistautuvat maailmanloppuun – epävakaat ajat nostavat bunkkeribisnestä Yhdysvalloissa – Tiede – yle.fi
- Coronavirus Escape: Rich Americans Head to New Zealand Bunkers - Bloomberg
- The bunker builders preparing for doomsday - BBC Future
- Rising S Company - All Steel Bunkers and Bomb Shelters (risingsbunkers.com)
- The Super Rich of Silicon Valley Have a Doomsday Escape Plan in New Zealand (bloomberg.com)
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.