Eelmisel nädalal andis Soome valitsus parlamendile üle täienduse kahe aasta tagusele julgeoleku- ja kaitsepoliitika raportile. 50 lehekülge teksti ja põhjus ilmne: anda taust praegustele arengutele Soome ja soomlaste suhtumises Põhja-Atlandi Alliansiga liitumise osas.
Olgu kohe märgitud, et raport ei kutsu liituma ega liitumisest hoiduma. See on taustatekst, kergendamaks saadikute valikuid. Samal ajal on raport Venemaa tegevuse suhtes väga kriitiline ega jäta mingit kahtlust, kuidas koostajad seda hindavad.
Aastal 2020 üllitatud raportis oli tegelikult juba näha väga kriitilist suhtumist Venemaa tegevusse. Kuid tollal siiski märgiti ära, et toimiv naabrussuhe Venemaaga on Soomele väga tähtis. Nüüd on viisakusi tunduvalt kärbitud.
Otsustusprotsess
Kui peame silmas NATO-ga liitumise avalduse esitamist, siis esimene samm ongi NATO-le oma soovist ilmutamine. Lõpliku otsuse selleks teeb president valitsuse ettepaneku alusel. Ühtlasi pannakse kokku ka meeskond läbirääkimisteks ja kiidetakse heaks põhimõtted liitumiskõnelusteks.
Seejärel peaksid NATO liikmesmaad kutsuma Soome liitumiskõnelustele. Siin tekibki üks ohtlik periood. Soome on siis avaliku info kohaselt teel NATO-sse, kuid talle ei laiene veel vastastikuse kaitse klausel.
Naaberriik Venemaa on aga ilmselt närvis ja valmis erinevateks sigadusteks. Selles faasis on tähtis, et vähemalt mõned NATO liikmesriigid väljendaksid valmidust anda Soome turvaabi juba enne liikmeks saamist. Nagu on kuulu järgi teinud Suurbritannia ja USA.
Kui läbirääkimised NATO-ga on läbi, otsustab Soome president valitsuse ettepaneku põhjal liitumisdokumendi esitamise alliansile. NATO liikmed allkirjastavad Brüsselis NATO nõukogus liitumisdokumendi ning Soome saab NATO vaatlejariigiks.
Eesti oli samuti enne liikmeks saamist vaatleja. Vormiliselt tähendab see, et vaatleja või mitu vaatlejat istub sama ümmarguse laua taga, kuid mitte tähestiku järjekorras, vaid eraldi kohas.
Meid oli tollal, kui ma ise sellel kohal istusin, mitu. Ja kui vormistati liikmeks, siis paigutati meid tähestiku järjekorras, mille tulemusena ma istusin Taani ja Prantsusmaa saadiku vahel. Seega peaks Soome liitumisel nende saadik saama koha Eesti saadiku vasakul käel, aga see on tehniline pisiasi.
Liitumisprotsess
Tagasi Soomes toimuvate protsesside juurde, et liituda. Kui NATO liikmesriigid on ratifitseerinud tema vastuvõtmise, siis esitab allianssi peasekretär Soomele kutse liituda Põhja-Atlandi Lepinguga. See tähendab siis NATO alusdokumenti, milles sisalduvad igasugused tähtsad artiklid, millest enim tuntakse artikkel viit.
Soomes aga siirdub liitumisküsimus valitsusest parlamenti. Järgneb hääletus parlamendi täisistungil. Siin on huvitav kõrvalseik. Nimelt ei ole praegu Soomes selget pilti, kas on otsuse läbiminekuks vaja lihthäälteenamust või kahte kolmandikku. Soomest tulnud info kohaselt on pandud põhiseaduslik komisjon seda juriidilist dilemmat lahendama. Kuigi on täiesti võimalik, et ka kaks kolmandikku hääli tuleks praeguses koosseisus parlamendis välja.
Küsitluste kohaselt oleks NATO-sse astumist toetavaid parlamendisaadikuid palju rohkem kui vastaseid. Kuid suur osa saadikutest ei ole seni soovinud oma seisukohta väljendada, seega küsimärk jääb.
Kui erakondade kaupa vaadata, siis võiks vastu olla vaid Vasakliit. Kuid ka nende liider Ly Anderson on öelnud, et kuigi nad ei pruugi toetada liikmeks saamist, ei kavatse nad otsust torpedeerida, kui enamus seda pooldab. Igal juhul on parlamendisaadikute seisukoht hetkel lahtine ja sõltub paljuski hetkeolukorrast.
Kui parlament on liitumise heaks kiitnud, siis esitatakse nende otsus presidendile, kes viimase astmena kinnitab liitumise alliansiga. Soome välisministri allkirjastatud liitumiskiri talletatakse aga USA valitsuses.
Tihti on küsitud, et kas ei peaks korraldama rahvahääletust. Ei peaks, sest Soome seadusandluse kohaselt ei ole see vajalik. President Sauli Niinistö pakkus küll mingil hetkel välja vajadused küsida rahva arvamust, kuid hiljem tõmbus tagasi.
Soome avaliku arvamuse uuringud on vägagi usaldusväärsed ja kui need üksteise järel näitavad rahva enamuse poolehoidu liitumisele, siis on pilt niigi selge. Lisaks on Soomes välis- ja julgeolekupoliitiliste otsuste tegemisel välja kujunenud selge tööjaotus.
Põhiseaduse kohaselt juhib välispoliitikat president koostöös valitsusega. Tööjaotuse kohaselt vastutab president eelkõige suhete eest Euroopa Liitu mittekuuluvate riikidega ja valitsuse vastutus on Euroopa Liidu kaudu toimuv välispoliitika. See on ka üks põhjus, miks suhetes Venemaaga on kõige aktiivsem olnud president.
Aga eks kõik need suhted sõltuvad ka isiksustest. Soomes kohtub president peaministri ja välisministriga pea igal nädalal ja ministrite koostöö riigipeaga on seni olnud päris tegus.
Jääb veel küsimus Rootsist. Palju on vaieldud selle üle, et kes on eestvedaja NATO suunas liikumisel ja vahepeal tundus see olevat Rootsi. Nüüd on olukord muutunud.
Kas mõlemad riigid esitavad avalduse NATO-sse üheaegselt, on endiselt küsimärgi all. Soome peaministri Sanna Marini sõnul on lahendus tulemas mitte kuude, vaid nädalate jooksul. Meenutame, et juuni lõpul on Madridis NATO tippkohtumine, mis oleks paras koht asja otsustamiseks. Kuid Soome on ka teatanud, et kedagi ei tohi selles küsimuses survestada.
Rootsi omakorda on teatanud, et langetavad tõenäoliselt otsuse juuni alguseks. Soomlastele pakuks ilmselt mõnu tüng, mida rootslastele teha, andes liitumisavalduse enne neid.
Igal juhul on suur võimalus, et nii Soome kui ka Rootsi liituvad NATO-ga ja meie regiooni jaoks on see puht pragmaatiliselt väga kasulik.
Viited lugemishuvilistele
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.