Me elame praegu vist esmakordselt maailmas, kus puuduvad impeeriumid. Või puuduvad formaalsed impeeriumid. Kuid impeeriumidevaba maailm on kestnud suhteliselt lühikest aega. Ja impeeriumidest jäänud jääknähud ehk pohmelus on endiselt tuntav.
Impeeriumid on olnud teema, millest on kirjutatud hulganisti raamatuid. Kõik kasulikud lugeda, kuid kõigeks aega ei jätku. Minule jäi näppu mullu ilmunud Samir Puri raamat pealkirjaga "Impeeriumi varjud. Kuidas imperiaalne ajalugu vormib meie maailma" (Samir Puri, "The Shadows of Empire. How Imperial History Shapes Our World", 2021).
Üks põhjus impeeriumite loo poole pöördumiseks on kindlasti Venemaa tegevus. Sellest näikse üsna selgelt paistvat soov taastada Vene impeerium selle ajaloolistes piirides. Ja pean silmas maksimaalseid piire.
Kunagine Kremli hall kardinal Vladislav Surkov on selgitanud, et Venemaa peabki laienema, see on tema geneetilise koodi osa. Ning lisaks on Venemaal vaja regulaarselt siirata riigis tekkivat kaost piiri taha, naabrite pinnale. Ja naabrid peavad arvestama sellega, et iseseisvuse piirjooned näidatakse neile kätte Moskvast.
Samir Puri märgib oma raamatus, et impeeriumid on aidanud ehitada rahvuslikke identiteete ja kujundada geopoliitilisi reaalsusi, samuti mentaliteete, millest on raske vabaneda. Riigipiire on ajaloos tihti tõmmatud kiirustades ja rahvaste elu ümber korraldades.
Meie praegune maailmakord on lugu paljudest omavahel ristuvatest impeeriumijärgsetest päranditest. Tegelikult olid impeeriumid ajaloos vajalikud. Need olid nagu anumad, kus sisaldusid kord, kaasaegsus, kultuur ja vallutused. Ja nii antiikajast alates.
Impeeriumid määrasid õigusi ja vastutust kaubanduses ning valitsemises. Nad oli inimestele vahendiks oma kuuluvuse, rahvusliku uhkuse ja isegi religiooni väljendamisel. Sajandeid oli impeerium maailmakorra sünonüüm. Tihti oli see ka rahu, jõukuse ja ideedevahetuse jõud suurel osal maakerast. Ja ka valitsejad olid erinevad, mõned valitsesid rahvast väga pragmaatiliselt, teised olid aga mõrvarlikud.
Ehk kokkuvõttes ei saa impeeriumit kui sellist automaatselt hukka mõista. Impeerium oli ju ka globaliseerumise eelkäija, kuigi see protsess on viimasel paaril aastal saanud tagasilööke. Omaette lugu on aga impeeriumi järelnähtudega, mida me praegu läbi elame. Ja ka suhtumisega mineviku impeeriumitesse.
Kui ajalookäsitlusi vaadata, siis räägitakse nii kolonialismi kui imperialismi puhul eelkõige Lääne-Euroopa ja Ameerika variantidest, ka neoimperialismi kontekstis. Kuid väga vähe räägitakse näiteks Hiina, Vene, Ottomani või teistest impeeriumidest.
Tegelikult ei olnud läänel mingit impeeriumide monopoli. Aastatuhandete jooksul ilmusid need kõigil kontinentidel.
Kuid see ajaloo piiratud nägemine meenutab ka orjuse ajaloo käsitlemist. Jutt on olnud paarsada aastat kestnud orjusest Ameerikas ja eurooplaste osal selles. Samal ajal ei räägita üldse 12 sajandit väldanud moslemiriikide orjastamispoliitikast. See seisnes valdavalt mittemoslemite, tihti idaslaavlaste vangistamises ning seejärel kas Araabia riikides või Aafrikas orjaks müümises.
Eelmise sajandi ja ka selle sajandi alguse puhul on avalikus infovoos korduvalt viidatud Ameerika impeeriumile. Tegelikult ei ole seda ju vormiliselt eksisteerinud, kuid infotehnoloogia arengu ja kultuuri ning majandusmõju levitamise kaudu võib ülekantult rääkida Ameerika pehme jõu impeeriumist.
Demokraatia oli Ameerika eestkoste all. Seda eestkostet teostati siiski ka jõuga. Aastal 1955 oli USA-l näiteks 36 riigis 450 sõjaväebaasi. Praeguseks on see olukord küll drastiliselt muutunud.
Impeeriumisärki on püütud selga ajada ka Euroopa Liidule, kuigi edutult ja peamiselt selle ühenduse vastaste poolt. Euroopa Liitu on nimetatud näiteks esimeseks mitte-imperiaalseks impeeriumiks, kuid see termin ei läinud lendu. Fakt on ilmselt see, et Euroopa Liit kujutab jätku varasematele katsetele kehtestada Euroopas ühtsus või ühtne Euroopa.
Sügaval Euroopa mineviku keldris on tõesti olemas impeeriumi traditsioon, õigemini mitu sellist. Kuid tegevuses on Euroopat siiski raske praegu impeeriumlikkuses süüdistada. Kuigi teatud annus seda nähtust kuluks vist ära ja praegu käimasoleva sõja käigus on varasemast suuremat otsustavust ka ilmutatud.
Praegu Ukrainas käiv sõda ilmestab Samir Puri sõnul dilemmasid, mis kummitavad post-imperiaalseid äärealasid, kus ajalugu ei ole piiride joonimisele piisavalt tähelepanu pööranud. Praegu on riikidel piirid, kuid ajalooliselt olid impeeriumitel piirjooned, mitte piirid. Mõju lähtus impeeriumi keskusest ja hajus äärealadel, kuid ilma konkreetse mahaveetud piirita.
Venemaa mõistmiseks on samuti oluline impeeriumi ajalugu. Vene areng on olnud lahutamatult seotud laienemisega. Vene poliitilise võimu traditsioon tuleneb tema ida-lääne päritolu hübriidsusest. Ka ajaloolisi perioode nimetati Venemaal liidri järgi, sest riigi eesotsas sai olla vaid üks inimene.
Side impeeriumi minevikuga on tuntav ka Putini poliitikas. Autoritaarne poliitika kodus ja agressiivsed sammud välismaal. Putini Venemaa püüab pöörata riigi arengu trajektoori taas laienemisele.
Demokraatia atribuute kasutab Venemaa selleks, et rahvusvahelisi rivaale eksitada ja jõuetuks muuta. Selles plaanis on demokraatia tegelikult lääne Achilleuse kand. Ja Putin ei väsi seda ära kasutamast.
Meie kõigi elud on mingil moel impeeriumijärgsed. Maailm on tiine erinevatest postimpeeriumlikest visioonidest. Teadmine, et kunagi olid sa impeerium, mõjutab endiselt poliitilisi eliite. Tegemist on kaudse survega pöörduda tagasi minevikku.
Samir Puri märgib, et oleme liikumas tehisintellekti ajastusse. Kuid kuna seda programmeerib inimene, siis liigub impeeriumi mentaalne pärand ka tehisintellekti maailma. Me liigume kuhugi, mis erineb meie minevikust, kuid mõned koordinaadid on siiski juba ette paika pandud. Ja ei saa öelda, et selle üle tuleks rõõmu tunda.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.