Olles aastakümneid lugenud Venemaa-teemalisi kirjutisi, kaldun olema pessimist. Vene inimese jaoks näikse olevat väga vastuvõetav režiim, mis on küll kõvakäeline, kuid samal ajal tagab mingi rahu ja stabiilsuse.
See nähtub tegelikult avaliku arvamuse uurimustest, kus kõige igatsusväärsemaks on kujunenud Brežnevi aeg. Stagnatsioon, vaesus, kuid ka stabiilsus. Valmisolek, või isegi igatsus autoritaarse korra järele on silma torganud isegi ajalõikudel, mida oleme harjunud pidama demokratiseerumise algeteks.
Peterburi Euroopa Ülikooli ja Helsingi Ülikooli professor Vladimir Gelman meenutab aasta alguses ilmunud raamatus oma tööintervjuud Anatoli Sobtšaki juures. Kui Gelman märkis Sobtšakile, et tolle nägemus linna juhtimisest on koopia nõukogudeaegsest haldusest, siis vastanud Sobtšak, et "meie oleme nüüd võimul ja see ongi demokraatia".
Raamatu pealkiri on "Autoritaarne Venemaa. Põgenemine vabaduse eest ehk miks demokraatia meil ei juurdu" (Владимир Гелман, "Авторитарная Россия. Бегство от свободы, или почемы у нас не приживается демократия", 2022).
Seal on muide ka huvitav seik, et Sobtšaki sekretär oli tol ajal keegi Dmitri Medvedev, kes Gelmani sõnul on praeguseni jäänud eestoas istuvaks käsutäitjaks. Kuid Medvedev ei ole isegi autoritaarse režiimi näidis, ta on pigem eikeegi.
Autoritaarsete režiimide maailma jagades leiab Gelman, et Venemaa kuulub ilmselt Ida-Euroopas ja nõukajärgses ruumis tekkinud isikustatud autokraatiate kilda. See tähendab, et võim on ühe liidri ja tema lähikonna käes. Taoliste režiimide jaoks tulenevad riskid mitte niivõrd massidest, kes on kontrolli all, kuivõrd eliidist, kes võib kasutada paleepöördeid või muud sellist liidri kõrvaldamiseks.
Uuringute kohaselt on autoritaarsete režiimide kokkukukkumise põhjuseks teise maailmasõja järel 70 protsendil juhtudest olnud eliidisisesed konfliktid. See annab muidugi teatavat lootust, et võib-olla proovib majanduslikku kahju kandev vene eliit proovib midagi korraldada.
Autokraatia on viimasel ajal üldiselt olnud tõusulainel, samal ajal kui demokraatia areng on olnud miinusmärgiga. Eks need vaidlused demokraatia üle ole käinud aastakümneid. Demokraatia kritiseerijad märgivad õigustatult, et vabad valimised ei pruugi alati anda head tulemust.
Seda on ju ka Eestis näha. Maailmas mõned riigid levitanud seisukohta, et tark ja õiglane autokraat on parem kui demokraatlikult valitud juhid. Demokraatia kaitsjad väidavad vastu, et ühiskonna optimaalne korraldus ei pea tähendama parimate poliitikute võimuletulekut. Vaid seda, et halvimad ei saaks võtta võimu.
Demokraatia ei taga, et inimesed hakkavad paremini elama. Demokraatia vaid vähendab riske, et inimesed peaksid hakkama korrumpeerunud autokraatia tingimustes kannatama omavalitsejate võimu.
Venemaa puhul jagunevad arvajad kolme klassi:
- Pessimistid kalduvad otsima põhjuseid vene ajaloost ja kultuurist. Vene poliitilist süsteemi nähakse kui kroonilist kaost.
- Optimistid uurivad majanduse kasvu ja arengut ja näevad autoritaarsust kui ajutist nähtust postsovetlikus keskkonnas.
- Realistid keskenduvad aga poliitilistele protsessidele, strateegiliste tegijate huvidele ja kavadele võitluses võimu pärast. Nende nägemuses on Vene poliitika kasumiahnete küüniliste jõudude võitlus ja autoritaarsus on tegelikult teadliku tegevuse tulemus.
Keskmine venelane on laialt levinud nägemuses tugeva käe pooldaja, ükskõikne kodanike ja poliitiliste õiguste suhtes, vaenulik eraomandi suhtes ja alati valmis vahetama vabadust odava vorsti ja harjunud korra säilimise vastu. Kõik katsed Venemaale demokraatiat pähe määrida on olnud määratud nurjumisele.
Siinkohal võib aga Ukraina vastast sõda arvesse võttes eeldada, et möödunud sajandi lõpust praeguseni kestnud demokraatlike jõudude allakäik ja autokraatlike jõududude tõus võib saada uue arengusuuna. Ehk demokraatiad võivad hakata taas tõusma, sest autokraatiad on näidanud enese sõjardlikku olemust.
Lisaks ei tasu unustada, et demokraatiate külgetõmbejõu aluseks on olnud kõrge arengutase. Ja selles osas ei ole näiteks Venemaal pakkuda midagi kütkestavat, kuna nad ise paiknevad kusagil vaeste arenguriikide keskmises skaalas.
Venemaa häda näikse Gelmani arvates olevat selles, et massiline poliitiline osalemine ei etendanud poliitikas mingit olulist rolli. Ühiskondlikud protestid lokaliseeritakse kohalikul tasandil.
Teiseks ei tekkinud Venemaal mingeid ühiskondlikke kokkuleppeid, nagu näiteks omaaegne Poola ümarlaud. Uutel liidritel ei olnud huvi kompromisside vastu. Võideldi nullsumma põhimõttel. Ja kolmandaks, rahvusvaheline mõju poliitilistele protsessidele Venemaal oli tähtsusetu. Kahjuks see ka jääb vähemõjusaks.
Ehk kokkuvõttes pandi Vene praegusele autoritaarsusele alus möödunud 1990. aastatel ja see kujunes ning konsolideerus kahel järgnenud kümnendil. Selgeks sai kurb tõsiasi, et Vene valitsevad rühmitused valitsevad riiki selleks, et seda põhjalikult ja kaua röövida.
Ja nii kestab see praeguseni. Nüüd on vaid küsimus, et kas miljardeid kokku kühveldanud tegelased on valmis oma varadest kasvõi osa päästmiseks rahastama ka paleepööret. Ja mis juhtuks selle järel? Ma miskipärast ei teeks Venemaa puhul panust demokraatiale. Kuid olen valmis ka eksima...
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.