Kunagi tegelesid ajalooga ajaloolased. Nüüdsel ajal on aga ajalugu üks võimsamaid poliitilisi relvi. Nii väidab Peterburi Euroopa Ülikooli professor Ivan Kurilla aasta algul ilmunud raamatus pealkirjaga "Võitlus mineviku pärast. Kuidas poliitika muudab ajalugu".
Teema on praegu tähtis mitmel põhjusel. Üks neist on Venemaal jätkuv võiduhullustus, mis ulatub väikelaste riietamiseni sõdurimundreisse ja nende ringikärutamiseni tankiks meisterdatud kärudes.
Teine, akuutsem põhjus on Venemaa agressioon Ukraina vastu, mis hiljuti Moskva poolt kogu Euroopale surmavat valgust hakkas heitma. Meenutagem Vladimir Putini kõnet sõja põhjustest ja sellest, et Ukrainal ja ukrainlastel ei olegi mingit õigust iseolemisele.
See jutt kõlas nagu haige hobuse unenägu, kuid selle taga oli reaalne agressiivne tegevus. Ma siinkohal vabandan kõigi hobuste ees, kellele nende võrdlemine Putiniga on kindlasti solvav.
Ajaloolaste koolkonnad
Ivan Kurilla kasutab oma raamatus mitte ainult Venemaa, vaid ka Ameerika ajalookäsitlust. Mõlemas on toimunud muutusi. Erinevus on aga selles, et USA-s viidatakse mitte niivõrd ajaloole, kuivõrd mõistetele või ideaalidele, nagu demokraatia või vabariik.
Venemaal ei näi sellised terminid võimuladvikus kedagi kõnetavat. Läänes tervikuna on vähemuste rolli esiletõstmine, tihti ülepakutud vormis, muutunud nii-öelda peavooluks koos sellest tulenevate tagasilöökidega terve mõistuse tasandil. Kuid ma keskendun rohkem siiski Venemaale.
Meie idanaabri juures näikse Kurilla hinnangul olevat mitu ajaloolaste koolkonda. On riigikoolkond, mis toonitab riigiehitajate rolli läbi aegade ja mille kangelased on Mihhail Romanov, Peeter Esimene, Stalin ja eriti Aleksander Kolmas. Impeeriumi laienemist õigustatakse julgeoleku ja vajadusega saada juurdepääs uutele varadele ja kaubateedele.
Teiseks on liberaal-läänelik koolkond, mis hindab riigi arengut euroopaliku demokraatia suunas. Kangelased on Aleksander Esimene, Nikita Hruštšov, Mihhail Gorbatšov, kadetid ja dissidendid.
Kolmas on natsionalistlik koolkond, mille jaoks on vene etnos keskne Ida-Euroopa tasandiku, Siberi ja Kaukasuse hõlvamisel. Kõik muud on väikevennad, kelle esindajate pääsemine riigi juhtimise juurde tõi alati mingit jama. Kangelased on Peeter Esimene ja Aleksander Kolmas, Stalin – kuigi too ei olnud just eriti venelane –, Aleksandr Suvorov, Georgi Žukov ja Fjodor Dostojevski.
Neljas on tsivilisatsiooniline koolkond, mis peab Venemaad omaette tsivilisatsiooniks Euroopa kõrval. Kangelasteks peetakse kõiki vene kultuuriloojaid ja riigiehitajaid, antikangelasteks läänlasi.
Ja siis on veel ka radikaalkriitiline ehk postkoloniaalne koolkond, mille jaoks ajalugu on rõhutud klasside ja rühmituste lugu. Kangelased on lihtsad inimesed ja vähemused, rahvaülestõusude juhid, nagu Stenka Razin ja Jemeljan Pugatšov.
Vene ühiskonna liim
Koolkondadest seega puudust ei ole, kuid praeguse režiimi ladvik ei ole soovinud midagi teadlaste äranägemisele jätta. Ajalugu on nende jaoks relv ja tihti nimetatakse seda ka vene ühiskonna liimiks.
Võim tabas ära müütide tähtsuse rahva meelsuse kujundamisel. Kunagine kultuuriminister Vladimir Medinski kutsus otse toetama müüte, mitte ajalugu. Sest vaid mütologiseeritud ajalugu võimaldavat rääkida poliitikast selgete ja lihtsate sõnadega.
Ühtse ajalookäsitluse pealesurumine ei piirdu teadusega, see on surutud ka filmidesse ja isegi videomängudesse. Nimelt leiti mängude analüüsis, et neis olid niinimetatud määratlemata tegelaste järel vaenlasena teisel kohal venelased. Neile järgnesid maa-välised jõud ja kõik ülejäänud. Seetõttu on tehtud katseid videomänge keelustada.
Kesksel ja praeguseks ehk isegi ainsal märkimisväärsel kohal on ajaloos Suur Isamaasõda. Sõda näis küll olevat paika pannud arusaama Euroopa tsivilisatsiooni piiridest, kuid see arusaam hakkas murenema.
Nimelt oli Euroopa jagatud küll kahe ploki vahel, kuid jagunemisjoon ei kulgenud tsivilisatsioonilise kuuluvuse piiri mööda. Kesk- ja Ida-Euroopa rahvad hakkasid võimaluse tekkides kujundama oma rahvuslikku identiteeti ja oma suhtumist sõtta.
Sõjanarratiiv hakkas rahvaid jagama ja jagab praeguseni. Vaadake või kuulake kasvõi Putini ja tema kamarilja retoorikat. Denatsifitseerimise vajadus Ukrainas kui üks sõja põhjuseid, banderalased, fašistid iga nurga peal, genotsiid ja muu selline soust kõlab sõnade mõttes arusaadavalt, kuid ilma mingi seoseta reaalsusega.
Aastatepikkune võiduhulluse propageerimine ja infovälja täielik katmine sellega on osas vene elanikkonnas kujundanud välja refleksid. Et kui ütled "fašist" või "nats", siis on kõik kohe nõus ükskõik milliste meetmetega selle isiku vastu. Või vähemalt loodavad vene võimud, et see nii on.
Kuna võimud ei looda ainult refleksidele, siis on kujundatud ka juriidiline keskkond, mis peaks reageerima igale ametlikest käsulaudadest kõrvale kalduvale mõtteavaldusele või käitumisele.
On terve rida seaduslikke akte, kaasa arvatud põhiseaduse parandus, mis seda mütoloogiavaldkonda katavad. Nagu on ka ametlikult heaks kiidetud mütoloogiline ajalugu.
Venemaa sisuliselt privatiseeris sõja võitmise. Kuid olles kaotanud kontrolli Kesk- ja Ida-Euroopa üle, sattus Venemaa Euroopa ruumist väljakukkumise künnisele. Seetõttu levib Venemaal üha rohkem seisukoht, mille järgi Venemaa on eraldi tsivilisatsioon ja mingit Euroopa-närakat tolle allakäiguga ei ole talle vaja.
Ja kruvide kinnikeeramine jätkub. Mullu detsembris esitas kultuuriministeerium presidendi ukaasi eelnõu riiklikust poliitikast vaimsete ja moraalsete väärtuste säilitamisel ja tugevdamisel. Senise seisuga on asi vist küll pidurdunud seoses vastuseisuga kultuuritegelaste seas, kuid töö jätkub.
Koolides on lõpetatud eurotsentristlik ajalookäsitlus, keskendutakse Euroopa asemel Aasiale, Aafrikale ja Ladina-Ameerikale. Ja oma niinimetatud väärtusi propageerib Moskva ka läänes kõigi hulgas, kes seda kuulata võtavad, ka Eestis. Ehk kokkuvõtteks: Venemaa ajalugu on endiselt ettearvamatu.
Viited lugemishuvilistele
- Иван Курилла "Битва за прошлое. Как политика меняет историю" – 2022
- Западный мир погибает. В России это не пройдет! Помните список традиционных ценностей от Минкульта (тот самый с "культом эгоизма")? Теперь его обсудили в Общественной палате. Meduza
- Бремя Империи: когда Россия стала непобедимой. Ридус (ridus.ru)
- Ежедневный Журнал: К Европе задом, передом в никуда (ej.ru)
- Новые царебожники и неоопричники. Кто и зачем переписывает историю (severreal.org)
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.