Selle "Taustajutu" ajendiks sai Soome Välispoliitika Instituudi uurijate Sinikukka Saari ja Jyri Lavikaineni ülevaade Venemaa välis- ja julgeolekupoliitikast Põhja-Euroopas. Pluss viimase aja epistolaarne diplomaatia ehk kirjavahetus Venemaa ja lääne vahel. Teadupärast saatis Venemaa kirju mitte ainult NATO-le ja USA-le, vaid ka eraldi mitmetele riikidele, soovides igaühelt ka eraldi vastust.
Pilt hakkas muutuma 2000. aastate algul
Kui rääkida Põhjamaadest, siis on nende puhul tegemist mitte ainult Läänemere piirkonnaga, vaid ka Põhjamere ja Arktika aladega, kus nende huvid kohtuvad Venemaa omadega. Mõneti ilmestab Venemaa suhtumine meie põhjanaabritesse, eelkõige Soome, Rootsisse ja Norrasse, Moskva üldist nägemust naabrite õigustest ja rollist.
Kui vaadata Nõukogude Liidu kokkulangemise järgset aega, siis algul tundus ju kõik minevat positiivses suunas. Põhjalas tekkisid mitmed koostöövormid, Venemaa sai Läänemeremaade Nõukogu liikmeks, samuti Barentsi Euro-Arktika Nõukogu ja Arktika Nõukogu liikmeks.
Euroopa Liidus lükati käima Põhjamõõde, mis samuti pidanuks aitama kaasa koostööle Venemaaga. Rootsi sai sedavõrd tugeva positiivse laengu, et otsustas peaaegu täielikult desarmeeruda, armeed vähendati hinnanguliselt kuni 95 protsenti, ajateenistus lõpetati sootuks. 29 brigaadist jäi alles kaks.
Aastal 2013 ütles Rootsi relvajõudude juhataja Sverker Göransson, et riik peaks oma jõududega vastu kuni nädal aega, mitte kauem. Aga julgeolekuolukord tundus sel ajal pilvituna ja kokkuhoid õigustatuna.
Pilt hakkas muutuma juba 2000. aastate algul, pärast Vladimir Putini võimule saamist. Poliitiline koostööhuvi vähenes, kuid majanduslik koostöö arenes edasi. Järgmine nihe toimus aastal 2012, kui Putin pärast Medvedjevi-nimelist prelüüdi uuesti riigitüüri juurde tagasi tuli.
Majandust hakati üha rohkem vaatlema koos laiema geopoliitilise agendaga. Vastastikuse kasu jutt hakkas asenduma jutuga Venemaa majanduslikust ja poliitilisest suveräänsusest ehk strateegilisest sõltumatusest. See areng ilmestas üldpilti ja ega Põhjamaad sellest kõrvale jäänud. Murdekoht oli 2014 ja Krimm. See raputus oli Põhjamaadele päris korralik ja reageeriti üpris ruttu.
Vaid kaks kuud pärast Krimmi ülevõtmist Venemaa poolt koostasid Soome ja Rootsi kahepoolse plaani kaitsekoostöö kiirkorras arendamiseks. Seejärel hakati allkirjastama kahepoolseid lepinguid muude riikidega, muuhulgas USA, Ühendkuningriigi, Prantsusmaa ja Eestiga.
Rootsi hakkas uuesti kavandama sõjaväekohustuse taastamist, mis toimus aastal 2017. Aasta varem väljendas meilgi hästi tuntud Carl Bildt arvamust, et umbes kümne aasta pärast peaks Rootsi olema NATO liige. Selle tärminini on siis praegu jäänud veel neli aastat, eks me näe.
Põhjamaade laiem kaitsealane koostöö formaliseeriti tegelikult juba varem, aastal 2009 Nordefco nimelise formaadi raames. Aastal 2018 kirjutasid Põhjamaade kaitseministrid alla lepingule Visioon 2025, mis pani paika kaitsekoostöö arengujooned. Mullu septembris aga allkirjastasid Rootsi, Norra ja Soome lepingu operatiivkoostööst Põhjalas.
Rootsi taasrelvastamine läks kiiremaks, mullu sügisel langetas parlament otsuse ka kaitse-eelarve korralikuks kasvatamiseks, viie aastaga umbes kolmandiku võrra. Praeguseks on teadupärast Rootsi kaitsejõud taas ilmunud Gotlandi saarele, millel on Balti meres strateegiliselt tähtis asend. Osteti raketitõrjesüsteemi Patriot neli patareid, neist üks on juba paigas, lõplikult on need kohal tuleval aastal.
Väikeriikide suveräänsus
Soome uurijatetandem on hästi paika pannud Venemaa nägemuse väiksematest naabritest. Nimelt on Moskva arusaamises väikeriikide suveräänsus alati suhteline. Iseolemise piirid tuleb väikeriikidel läbi rääkida suurtega ehk siis USA, Hiina või Venemaaga.
Venemaa välisministeerium on Põhjamaade teemalistes avaldustes alati viidanud vajadusele säilitada heanaaberlikke suhteid. Venemaa nägemuses tähendab see eelkõige seda, et näiteks inimõiguste rikkumisi Venemaal või üldse Moskva poliitika eri aspekte ei ole väikeriikidel õigust kritiseerida. Kui nad seda siiski teevad, siis järgnevad kohe süüdistused russofoobias või destruktiivses Vene-vastasuses.
Vastutustundlik käitumine kui selline on aga Moskva arvates üldse mõeldud väiksematele maadele, eriti naabritele. Võib-olla see pädeb ka meie puhul. Naabrid peavad Moskva silmis käituma alati nii, nagu Venemaa seda vajalikuks peab, mitte soleerima ega olema ameerikate ja natode mõju all.
Venemaa ja lääne pingete kasvades on ka Rootsi ja Soome sõjalistesse liitudesse mittekuulumine omandanud varasemast suurema tähenduse. Neile on selgelt mõista antud, et NATO suunas vaatamine ei pruugi heaga lõppeda. Eks eri riikides ongi suhtumine sellesse teemasse pisut erinev.
Rootsi on üldiselt Moskva suhtes häälekam ja kriitilisem, sest nende ja Venemaa vahel on puhver nimega Soome. Soome puhul on taustal tugev majanduslik seotus Venemaaga, mis koos ajaloolise ettevaatlikkusega idasuunal on jätnud oma jälje.
Norra on Moskva arvates sattunud lääne halva mõju alla ja sealsed võimud käituvat rahva huvide ja tahte vastaselt. Näide olla kasvõi 15-aastase vahe järel USA tuumaallveelaevade kaks visiiti Norra sadamasse varusid täiendama.
Suhted Venemaa ja Põhjala riikide vahel on pingestunud samas taktis Moskva ja lääne suhete üldise pingestumisega. Kui peaks otsene konflikt tekkima, on Põhjamaad kindlasti ühel pool rindejoont koos ülejäänud kollektiivse läänega. Ja süüdistada võib Moskva vaid iseennast. Kuigi Vene meedia põhjal hinnates serveerib Venemaa end alusetult solvatuna, ohustatuna, sunnituna agressiivsele tegevusele. Puhtalt enesekaitseks loomulikult, nagu ikka.
Viited lugemishuvilistele
Russia's shifting foreign and security policy in Northern Europe | FIIA
Ylen kysely kansanedustajille: Oikeiston ja vihreiden mielestä Venäjän uhka Suomelle on kasvanut – vasemmisto ja monet keskustalaiset näkevät toisin
Неприметный северный альянс / Реалии / Независимая газета (ng.ru)
Close to the Wind: Baltic Sea Regional Security | CEPA
Yhdysvaltain ydinsukellusveneet aloittivat jälleen käynnit Pohjois-Norjan Tromssassa – suomalainen asiantuntija: selvä vastaus Venäjälle (yle.fi)
Taistelutoverit - Ulkomaat | HS.fi
Uutissuomalaisen kysely: Reilu 40 prosenttia ei kannata kansanäänestystä Nato-jäsenyydestä, vaan haluaa eduskunnan ratkaisevan asian - Politiikka - Maaseudun Tulevaisuus
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.