Pandeemia ajal muutus kodus töötamine või osaajaga kontoris käimine paljudele normaalseks nähtuseks. Kõigi jaoks ei ole see loomulikult võimalik, kuid neile, kel see võimalus on, muutus nähtus harjumuspäraseks. Inimesed jagunevad ilmselt eri suhtumisega rühmadeks. Ühtede jaoks on kodus töötamine suurepärane lahendus, teistele vastumeelne sundus ja kolmandad leiavad, et võiks olla mingi hübriidvariant.
Pandeemia kiirendas mitmeid varem käivitunud protsesse. Tekkisid või laienesid uued nähtused oma nimetustega. USA-s räägitakse Suurest Lahkumisest, Hiinas "siruli heitmise" liikumisest, Jaapanis omaaegse ajutiste töötajate liikumise muutumisest "satori põlvkonnaks".
Neist Jaapani arengud on tegelikult juba pikemat aega väldanud ja juhuotsade tegijate filosoofia juba aastakümneid vana. Inimesed ei soovinud enam teha 15-tunniseid tööpäevi, vaid eelistasid elada ära ajutiste töödega. Kümmekond aastat tagasi muutus see omamoodi filosoofiaks, "satori põlvkonnaks", mis viitas Jaapani budismis ainelistest huvidest loobumise kaudu saavutatud valgustusele. Tavatööst ja ametialasele karjäärile keskendumisest loobumine on laienenud ka Euroopasse.
Hinnanguliselt on praeguseks kogu maailmas miljonid inimesed asunud oma eluviisi muutma, saavutamaks töö ja eraelu vahel uut tasakaalu. Käepärast olnud Ameerika arvude kohaselt loobus seal mullu ajavahemikus aprillist septembrini rohkem kui 24 miljonit inimest senisest ametist ja suur osa neist jättis alalise töö üldse kõrvale.
Nii USA-s kui ka muudes tööstusmaades on lisaks pandeemia ajal toimunud muudatustele põhjuseks majanduslikudki tegurid. Sissetulekud stagneeruvad, tööhõive turvalisus on nõrgenenud ja samal ajal on eluaseme ja hariduse kulud järsult kasvanud. See kõik paneb paljud inimesed kahtlema, kas mäng ongi enam küünlaid väärt.
Meiegi meedias ilmub aeg-ajalt lugusid noortest või keskealistest, kes on valinud nii-öelda "äraelamise" tee. Midagi ikka teenib ja kui katus pea kohal, siis elab ära.
Microsofti korporatsiooni uuringu kohaselt olla ligi pool maailma töötajaist kaalumas püsitöölt lahkumist. Sarnaseid tulemusi on andnud ka mõned muud uuringud. Ja huvitaval kombel puudutab taoline suhtumine väga tugevalt just kõrgtehnoloogilistes firmades töötavaid inimesi. Paljudes neist gigantidest on palgad suhteliselt madalad, samal ajal kui tööpinge suur ja elamiskulud kõrged.
Näite võib tuua Hiinast. Sealne rahvas on traditsiooniliselt tuntud oma töökuse poolest. Hiina tehnoloogiafirmades oli aga kurikuulus töögraafik "9-9-6". See tähendas tööaega hommiku üheksast õhtu üheksani ja nii kuus päeva nädalas.
Seetõttu tekkiski "siruliheitjate" liikumine riigi kaguosas Shenzhenis, mis kujutab enesest õitsvat tehnoloogiatööstuse keskust. Näiteks asuvad seal Huawei ja Tencenti keskus ning linnas elab 18 miljonit inimest. Elanike hulk ja suur kontsentratsioon on viinud elamispinna ja üldse elamise kulud nii kõrgeks, et tööl käimine ei tasu enam ära. Midagi sarnast nagu Shenzhenis täheldub tegelikult ka USA-s Silicon Valleys.
Praeguse noorte hiinlaste põlvkonna esindajad kutsuvad end "hiir-inimesteks" ja "soolatud kalaks". See viimane tähendab tegelikult metafoori surnukeha kohta, kuid tähistab ka ambitsioonidevaba inimest. Mainitud liikumine ja selle mõjud on sedavõrd ulatuslikud, et teema on hukkamõistvalt jutuks võtnud ka Hiina riigi juhtkond. Neil on niigi mure tööjõupuudusega ja nüüd veel tahavad noored püssi põõsasse visata.
Jaapanis algas tööst eemaldumise liikumine juba 30 aastat tagasi, kui paljud keeldusid senise tööeetika järgimisest. Asi on ainult süvenenud ja arvatakse, et see on ka üks põhjuseid Jaapani majanduse stagneerumisele. Seetõttu loetakse Jaapanit hoiatavaks märgiks läänele, kus nähtus nüüd pandeemia ajal on teravamalt esile tõusnud.
Euroalal on praegu tööga hõivatud umbes kaks miljonit inimest vähem kui koroonaeelsel ajal. Mõned uurijad viitavad, et tegemist on nii USA-s kui ka Euroopas struktuurse, psühholoogilise nihkega. Noored inimesed otsivad tegevust, mis oleks mõttekam, millel oleks mingi kõrgem eesmärk. Eriti seetõttu, et ühiskonnas materiaalsel redelil ülespoole nihkumine on niikuinii muutunud võimalikuks vaid vähestele.
Mida teha? Kodu- ja kontoritöö ühildamine ehk hübriidtöö on üks võimalus. Näiteks elanike vähenemise all kannatav Veneetsia on käivitanud programmi noorte erialainimeste ja digitaalsete nomaadide meelitamiseks linna. Eesmärk on taasasustada Veneetsia ajalooline, kuid tühjenev südalinn.
Hübriidtöö variant näikse meeldivat paljudele teadmisi nõudvate erialade töötajaile ja ka selliste alade ettevõtjaile. Kuigi nähakse ohtu, et võib tekkida erinevate väljavaadete ja erineva palgatasemega kahetasemeline töötajaskond.
ÜRO Arenguprogramm uuris muudatusi töökeskkonnas ja ennustab, et digitaaltehnoloogia hakkab igavesti meie töötingimusi muutma. Töömaailm ei ole enam keskendunud traditsioonilise töömudeli ümber. Ennustatakse, et 70 protsenti lisaväärtusest majanduses tugineb eeloleval kümnendil digitaalplatvormil ärimudelitel. Tasub aga juurde märkida, et ligi pool maailma elanikkonnast ei ole veel netistunud.
Ennustatakse ka ebavõrdsuse kasvu tulenevalt tehnoloogilisest arengust. See omakorda tähendab madalama tasemega maade elanike usinat pürgimist kõrgema tasemega riikidesse. Seni aga jätkab kasvav osa tööinimestest ajutiste tööotste ehk keikatöö eelistamist või siruli heitmist ja mõtisklemist mateeria kõrgemate vormide üle.
Viited lugemishuvilistele
30 signals to consider for a sustainable future (undp.org)
These 5 themes are shaping the future of work - Big Think
How to ensure that the future of work is fair for all | The Economist
Eager for New Residents, Venice Lures Remote Workers - Bloomberg
What is The Great Resignation and what can we learn from it | World Economic Forum (weforum.org)
Why People Are Quitting Jobs and Protesting Work Life From the U.S. to China - Bloomberg
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.