Maailmas ollakse harjunud lugema Ameerika Ühendriike demokraatliku maailma või siis kollektiivse lääne liidriks. Samal ajal räägitakse globaalses plaanis demokraatia nõrgenemisest ja tagasilangusest paljudes riikides. Demokraatlike riikide arv on vähenemas ja autokraatia suunaga maade hulk kasvamas.
Juba mõnda aega on levimas ka tõdemus,et liberaalse demokraatia lipulaev USA ise on ilmselt raskustes. Mullu septembris ennustas paljudele kui mitte kirjutiste, siis nime poolest tuntud Robert Kagan Ühendriikidele põhiseaduslikku kriisi. Et tegelikult olla kriis juba kohal.
Varem on Kagan olnud tuntud pigem konservatiivsete vaadete poolest. Teda peeti niinimetatud neocon'ide ehk uuskonservatiivide kilda kuuluvaks. Kaganile enesele taoline määratlus ei meeldinud. Kuid igal juhul oli ta kuni 2016. aastani Vabariikliku Partei liige. Siis aga lahkus erakonnast seoses sellega, et Donald Trumpil lasti tõusta partei liidriks ja presidendikandidaadiks.
Igal juhul peab Kagan Trumpi presidendiks saamist õnnetuseks nii vabariiklastele kui ka kogu riigile. Praegu näeb ta, et Ühendriigid on liikumas oma suurima poliitilise ja põhiseadusliku kriisi suunas pärast kodusõda.
Põhjused olla samad, millele on viidanud mitmed vaatlejad. Esiteks, kõigi eelduste kohaselt on Donald Trump aastal 2024 jälle vabariiklaste presidendikandidaat. Selles ei ole iseenesest midagi katastroofilist, kuna demokraatlikus riigis peaks taoline õigus ju igaühel olemas olema.
Trumpi puhul on küll terve rida seiku, mille tõttu peaks ta olema juba tipp-poliitikast maha kantud, olgu siis mainitud tagandamisi või aasta tagust Kapitooliumi ründamist või pandeemia kontekstis käitumist või mida iganes. Kuid selle mehe puhul ei näi need seigad mõjuvat. Õigemini ei olegi asi ainult temas eneses, vaid vabariiklastes. Igal juhul on erakonna enamus koondunud tema selja taha, kes vaikides, kes lärmates.
Teiseks juhib Kagan tähelepanu sellele, et valimisvõidu saavutamiseks keskenduvad vabariiklased mitte positiivsele agendale, vaid võitmisele ükskõik mis hinnaga ja ükskõik millisel viisil. Meenutagem, et eelmistel valimistel Joe Bidenile kaotades põhjendasid Trump ja tema meeskond seda lihtsalt valimistulemuste võltsimisega. Nüüd valmistutakse justkui võltsimist vältima, kuid selgemalt öeldes valimistulemusi eitama, kui need ei vasta soovitule.
Tänavu on USA-s kongressi vahevalimised ja need võivad saada tulevaste presidendivalimiste eelmänguks. Vabariiklik Partei, õigemini selle trumpistlik juhtkond, on hakanud võtma osariikide tasandil meetmeid valimiste korralduse ja tulemuste eitamiseks või muutmiseks, kui need ei vasta soovitule.
Presidendi lõplik valimine toimub valijameeste kaudu, seega keskendutakse nii-öelda õigete tegelaste tagamisele. Osariigi tasemel võtavad vabariiklaste kontrollitavad seadusandlikud kogud endile õigusi suuremaks valimisprotsessi kontrolliks. Pluss veel terve rida meetmeid, mida ei hakka siin loetlema.
Võib ju küsida, et kui üks erakond midagi teeb, ju siis on see nende pädevus ja piisava hulga valijate soov. Siin ongi üks huvitav, kuigi pisut masendav trend USA poliitilise maastiku arengus.
Laias laastus on seal toimunud valijate varasemast tugevam polariseerumine kahe erakonna äärmuste vahel. Vabariiklaste seas valitseb radikaalne tiib ja trumpism. Vist esmakordselt on tegemist ka erakonna liikmete täieliku toetusega mitte poliitilistele põhimõtetele, vaid ühele isikule.
Samuti on lõhe ühiskonnas tühistamiskultorgide ja valge mehe seisundi kaitsjate vahel. Elanikkonnas tervikuna on radikaliseerumine eriti tugevalt tuntav alla kolmekümneste ameeriklaste seas.
Osa sellest trendist tuleneb ilmselt majandusliku kihistumise kasvust. Väidetavalt ei ole ameeriklaste palgad juba 30 aastat kasvanud. Noored ei näe, et nende tulevik saaks olema parem või vähemalt sama hea, kui nende vanematel. Siit ka reaktsioonid, nagu rikaste piltlikult öeldes giljotiini alla saatmine või muu selline.
Noorte radikaliseerumine on andnud ka uuringutulemusi, mis mullu suvel näitasid sotsialismi toetuseks juba 41 protsenti, samal ajal kui kapitalismi toetus oli küll suurem, kuid varasemast väiksema edumaaga – 56 protsenti.
Siin näikse olevat vastuolu: kui rikaste põhjamine kasvab, siis kuidas saab see aidata kaasa Trumpi toetusele? Tema meetmed nagu maksude vähendamine ja ettevõtlusvabaduse suurendamine on ju mokkamööda pigem rikastele? Küsimus on ilmselt selles, et pooldatakse lihtsalt senisele eliidile näkku sülitamist, kõige senise eitamist, jultunud egoismi ja reeglite eiramist. Kõige selle kehastusena võidaksegi näha Trumpi.
Vabariiklaste endi seas olla vastuseis kasvanud ka erakonna senisele eliidile, kes ei soovi aga radikaalsele tiivale vastu astuda. Robert Kagani hinnangul antakse sel moel partei nimel järele riigi jaoks kahjulikele arengutele. Kui veel lisada kõigele ka ameeriklaste relvalembus, siis ei saa välistada ka konflikti lahvatamist vägivaldseks.
USA arengud on paraku suure mõjuga kogu maailmale, eelkõige Euroopale ja sealhulgas ka meile. Kui tänavu läheb kongress trumpistlike vabariiklaste kontrolli alla ja kui 2024. aastal hakkab Valges Majas taas laiutama Trump, oleks sellel tohutu mõju kogu lääneliidule. Osa sellest mõjust oleks ka erinevate kohalike trumpide ja trumpikeste lärmakuse kasv.
Ja ilmselt ei ole vaja olla prohvet, et ära arvata, kes sellest kõigest võidaksid. Mitte lääne sisepoliitikas, vaid suurel geopoliitilisel kaardil, kus niigi on toimumas jõujoonte ümberjoonistamine. Vene meedia nii-öelda patriootlikumas segmendis on juba kuulda rahulolevat ümisemist. Selge on järelikult vaid see, et igav meil ei hakka.
Viited lugemishuvilistele
- Opinion | Our constitutional crisis is already here - The Washington Post
- How Donald Trump Could Subvert the 2024 Election - The Atlantic
- Когда распадется Америка | Еженедельник "Военно-промышленный курьер" (vpk-news.ru)
- Loyalty to Political Leaders or Movements over Constitution Dangerous | National Review
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.