See, kas tänapäeva turgi, mongoli ja tunguusi keeled, aga ka jaapani ja korea keel on ühe suure keelepuu harud või on nad saavutanud olemasolevad sarnasused siiski vaid aeg-ajalt üksteiselt üht-teist laenates, on keeleteaduses ammune vaidlusteema.
Niinimetatud altai keelerühma suguluse idee pakuti välja 18. sajandil ja oli valdav 1960. aastateni, laienedes kohati isegi uurali-altai hüpoteesiks, mis hõlmas ka soome-ugri ja samojeedi keeled; sattus seejärel ebasoosingusse, kuid ei ole ometi päriselt vaibunud.
Idee pooldajad on altai keelte võimalikeks algkõnelejaiks seni pakkunud muu hulgas Mongoolia rohtlais viie-kuue aastatuhande eest elanud rändkarjakasvatajaid.
Nüüd aga on Martine Robbeets Saksamaal Jenas asuvast Max Plancki Inimkonna Ajaloo Instituudist ja ta kolleegid analüüsinud rohket arheoloogilist, geneetilist ja lingvistilist materjali ja kirjutavad ajakirjas Nature, et võimalikku ühisaltai algkeelt kõnelesid tõenäoliselt hoopis Kirde-Hiinas Liao jõe kallastel 9000 aastat tagasi paikselt elanud hirsikasvatajad.
Teadlased uurisid arheoloogilisi leide 255 paigast – Hiinast, Jaapanist, Koreast ja Venemaa Kaug-Idast. Nad süvenesid Ida-Aasia maade iidsesse ja tänapäevasesse geeniinfosse. Nad koostasid ka uue andmebaasi 98 altai keele põllumajandusalasest sõnavarast ja rakendasid sellele Bayesi statistika meetodeid.
Kolmele valdkonnale toetuv niinimetatud triangulatsioon sõeluski lõpuks välja Liao oru, kus rahvastik hakkas umbes üheksa aastatuhande eest hirsi kodustamise järel hoogsalt kasvama.
Järgnenud väljarändelaineis levisidki altai keeled praegusele laiemale alale, muundudes ajapikku paljudeks erisugusteks keelteks, mida kõneldakse nüüd Türgist Jaapanini ja Koreast Kalmõkkiani.
Umbes samal ajal kui ürgaltailased Liao orus, kasvatasid neist natuke maad lõunas, Kollase jõe orus hirssi ka tänapäevaste hiina-tiibeti keelte algkõnelejad, kuid nende keelte levik ja käekäik on juba täiesti omaette lugu.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.