Pärast lääneriikide kiirkorras väljatõmbumist Afganistanist on palju juttu olnud tehtud kulutuste tulutusest. Triljonid dollarid, mis läksid sõjalisse kohalolekusse, kohalike jõudude väljaõppesse, majandusse ja haridusse ning tervishoidu, ei suutnud tekitada jätkusuutlikku ühiskonda. Mingi kogemus, oskusteave ja arenguseeme sinna jäi, kuid raske öelda, palju sellest abi on.
Küsimus on arenguabis kui sellises
Tööstusriigid on kühveldanud viimase enam kui poole sajandiga arengumaadesse abi triljonite dollarite eest, kuid tulemused on küsitavad. Lisaks on viimaste aastate arengud tõstatanud uusi teemasid, mis abiprotsessi võivad mõjutada.
Kui Euroopa Komisjon üllitas mullu ühisteatise Euroopa Liidu kõikehõlmavast strateegiast Aafrikas, siis pälvis see erineva suunitlusega kriitikat. Aafrikast näiteks kostus hääli, et teatis ja kogu strateegiakava on puudulik. Et seal ei ole juttu liikumise Black Lives Matter tõstatatud teemadest, vastutusest koloniaalpärandi eest ega ole mainitud ka vajadust hakata maksma Aafrika riikidele reparatsioone koloniaalajastu eest.
Poliitiline korrektsus on üldiselt tihti päris masendav ja terve mõistuse vastane, kuid see on olemas. Seega võib eeldada, et lääneriigid püüavad ka edaspidi arenguabi suurendamisega süüdistuste laineid leevendada. Küsimus on muidugi selles, kuivõrd abist tulu on. Kui 1989. aastal algas Aafrikas niinimetatud demokratiseerumise kolmas laine, olid lootused suured.
Arvati, et lääne toetusel elavad aafriklased peatselt samu vabadusi nautides kui endiste koloniaalmaade elanikud. Algul olid tulemused lootustandvad. Kui 1989. aastal oli kaks kolmandikku Aafrika maadest Freedom House'i hinnangul "mitte-vabad", siis aastaks 2008 oli sama suur osa neist "vabad" või "osaliselt vabad".
Siis algas aga tagasiminek. "Mitte-vabade" riikide arv kasvas 2008. aasta neljateistkümnelt tänavuseks juba kahekümneni. Ja ühiskonnamudelitest on enim populaarsust kogunud mitte liberaalne demokraatia, vaid Hiina-tüüpi autoritaarne arengumudel.
Kuna maailmas leidub iga nähtuse tarbeks varem või hiljem ka teooria, siis arengu tarbeks oli sõjajärgsel ajal appi võetud niinimetatud moderniseerimise teooria. Selle põhiidee oli maailma jagamine kaheks leeriks: arenenud ja arenevad maad. Teooria püüdis pakkuda arengumaadele mitte-kommunistlikku lahendust vaesusest väljumiseks.
Meenutuseks, et teooria tuli välja Teise maailmasõja järgses külma sõja vastasseisus ida ja lääne vahel. Teooria kohaselt on arengu takistused arengumaades endis. Sisuliselt väideti, et asi oli arengumaade traditsioonilistes väärtustes, mis ei võimaldanud neil areneda. Ehk küsimus oli kultuuribarjääris.
Enim tuntud versiooni autor Walt Rostow pakkus välja viis majandusliku arengu astet, mis kokku vältaksid 60 aastat ja mis tugineksid lääne abile. Aastal 2000 arvutas Jeffrey Sachs välja, et vaesuse lõpetamiseks oleks paarikümne aasta jooksul vaja abiks eraldada 0,7 protsenti kolmekümne juhtiva riigi SKT-st.
Teooriate häda on aga tihti selles, et eluga kokku põrkudes ei pruugi nende teesid paika pidada. Liiga palju on muid tegureid, mis tihti unustatakse. Kui Aafrika riigid kunagi kaardile joonistati, oli pliiats eurooplaste käes ja aafriklastel asjaga erilist pistmist ei olnud.
Must Manner on aga ülikirju hõimude lapitekk, millel ühtlase värviga laike on väga raske joonistada. Nii pandigi koloniaalikkest vabanenud riigid rahvusriikide rolli nende kunstlike piiride kägistuses.
Hõimude omavaheline vaenutsemine tõusis uue hooga, lisandus veel tänini kasvav vastandumine islami, kristluse ja traditsiooniliste usundite vahel. Vaesus ja kiirelt kasvav jõudeolekus noorte meeste hulk on suurepärane pinnas igasuguste radikaalsete rühmituste laienemiseks. Kui siin-seal ka õnnestub saavutada majanduskasv, siis söövad selle ära korruptsioon ja elanikkonna kiire juurdekasv. Ehk arengut küll leiab, kuid loodetust palju vähem.
Üht-teist on lääs küll õppinud
Lääs on aru saanud, et väljast rahastatavad investeerimisprojektid ei suuda iseenesest arengut käivitada ega tagant lükata. Teiseks on mõistetud, et abi liigub tihti hoopis mujale neist valdkondadest, milleks see oli mõeldud. Ja kolmandaks hakkab kohale jõudma taju, et millegi uue loomine võib samal ajal tähendada vana ja toimiva tegevuse lammutamist, uued tehased võivad hävitada elanikkonnale elatist andnud põllumajandust ja nii edasi.
On vist mõistetud, et ka võlgade tühistamine ei pruugi õige olla, kuna senisest koormast vabanenud riigid võtavad kiirelt uued võlad peale, kui neid muidugi antakse. Tagatipuks jõuab kohale ka arusaam, et lääne ühiskonnamudeli ülekandmine arengumaadesse lihtsalt ei toimi.
Paljude riikide tagasilangemine demokratiseerumise teelt on kasvatanud konfliktide hulka. Ka siin on lääs püüdnud aafriklasi abistada. ÜRO rahumissioonidest on kuus, ehk pooled, Aafrikas. Kokku on neis hõivatud vähemalt 50 000 inimest. Lisaks on veel Aafrika Liidu missioonid, Euroopa Liidu omad ja muud ettevõtmised. Vajadus nende järele ei näi aga vähenevat.
Ega siit eriti optimistlikku kokkuvõtet ei annagi teha. Kuna paljude probleemide allikas on ka rahvastiku kiire kasv, siis tasub abis keskenduda haridusele, eriti tütarlaste ja naiste haridusele. Samuti pereplaneerimisele. Ning ehk mitte suunata raha suurtesse projektidesse, kust neist arvestatav osa kõrvale läheb, vaid keskenduda väiksema abiga kohapealsetele väikestele ettevõtmistele.
Arengut saab paremini tagada altpoolt üles arenedes, mitte vastupidi. Ja kindlasti ei tasu alluda häältele, mis nõuavad koloniaalaja eest triljoneid. See raha jagataks osaliselt laiali omadele, osa söödaks ära ja osa eest ostetaks relvi kohalike tülide klattimiseks. Ning kui see raha otsas, siis tuleksid aktiivsemad kohalike kogukondade liikmed Euroopasse elamist ning lisaraha nõudma.
Viited lugemishuvilistele
- The New Humanitarian | Biggest aid donors in 2019
- Is aid a $2.3 trillion failure? | Heather Stewart | The Guardian
- Умные и глупые нации? Почему бедные страны так и остаются бедными — Сноб (snob.ru)
- Modernization Theory – ReviseSociology
- EUR-Lex - 52020JC0004 - EN - EUR-Lex (europa.eu)
- What's Happening to Democracy in Africa? | Council on Foreign Relations (cfr.org)
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.