Aastaid tagasi üllitas USA satiiriajakiri Onion kirjutise, mille pealkiri kõlas: "Ameeriklased nõuavad uut meediavormi täitmaks meelelahutuslünka pilgu viimisel arvutiekraanilt mobiiliekraanile". Kõlab jaburalt, kuid sellisena asi oligi mõeldud. Paljudele inimestele on pidev infotarbimine muutunud eluliselt vajalikuks harjumuseks, teisisõnu sõltuvuseks.
Piisab, kui jälgida inimesi bussis või trammis - suur osa neist, et mitte öelda enamik, on pilgu jätkuvalt lukustanud nutika ekraanile. Kui see võimalus ära võtta, tekib paljudel võõrandusefekt ehk rahutus, närvilisus või mingi seletamatu tunne ilmajäetusest. Kui küsida põhjust, võib üks levinud vastus olla, et ilma on lihtsalt igav.
Kui kõiketeadvas Google'is esitada päring igavust käsitlevate raamatute kohta, antakse vastuseks terve riiulitäis üllitisi. Artiklitest ja lühematest käsitlustest rääkimata. Järelikult on igavus oluline teema.
Igavuse ajalugu
Igavus kui mõiste ei ole aga kuigi vana. Omal ajal oli inimesel liiga vähe vaba aega, et igavust tunda. Inglise keelde näiteks ilmus igavus mõistena kusagil 19. sajandil. Sarnase tähendusega sõnu oli küll ka varem, kuid nende kasutusvaldkond oli suhteliselt piiratud, puudutades kas näiteks munkade elu või midagi sarnast.
Ilmselt said igavus ja igavlemine tekkida alles siis, kui inimesel hakkas selleks aega jääma. Kuna aega hakkas üle jääma kõigepealt jõukamal osal elanikkonnast, siis muutus teatud ajal igavlemine kõrgema seltskonna peeneks haiguseks. Vaestel ei olnud selle põdemiseks endiselt aega.
Meenutagem kasvõi üldnimetajaks muutunud Ivan Gontšarovi teost "Oblomov", milles vene mõisnik väsimatult igavles. Või siis molutas…või laiskles… Kuigi molutamisel võib olla ka oma häid külgi, kui see just krooniliseks ei kujune.
Tööstuse arenedes ja tehastes liinitöö tekkimisel omandas sõna "igav" uue tähenduse, mille puhul sünonüümiks oleks "monotoonsus". Selles tähenduses on igavus tänaseni kasutusel, tähistamaks üheülbalist tööd või uute elavust tekitavate emotsioonide puudust.
Igavus igavlemise mõistes sai laias plaanis mitmete uurijate arvates tekkida alles siis, kui tööpäev lühenes ja inimestel tekkis piisavalt vaba aega töö kõrval muuks tegevuseks, sealhulgas ka igavuse tundmiseks.
Kuid tehnoloogia arenes ja tõi kaasa ka meetmeid igavuse ületamiseks. Telefon andis võimalusi teistega kontakti saamiseks ja telefoniga lobisemine kujunes üheks jõudeinimeste eluvormiks. Lisaks tekkis raadio, mis andis oma häälega seltskonna tunde. Ja siis televisioon ning lõpuks kõik need kaasaegsed kontakti- ja meelelahutusvidinad.
Inimesel hakkas tekkima üha suuremaid raskusi üksindaolekut ja igavust taluda. Igavust hakati pidama kahjulikuks nähtuseks, mis kulutab asjatult inimese energiat. 1980. aastatel kuulutasid psühholoogid Ameerikas igavuse haiguseks number üks.
Igavus ja üksildus
Suure osa igavuse ajaloost on tegeletud sellega, kuidas igavusest pääseda. Praeguseks oleme aga jõudnud aega, kus juba otsitakse võimalusi selleks, et igavusehetki tekitada. Ei oskagi öelda, kumb on hullem, kas tunda igavust või lakkamatult sellest ilma olla.
Psühholoogid teadvat väita, et kõige rohkem tuntakse igavust vanemate teismeliste seas. Sealt hakkab igavuskõver allapoole minema, et uuesti tõusma hakata kusagil peale viiekümnendaid eluaastaid.
Vanemas eas langeb igavustunne tihti kokku juba üksindusega. Noortel aga olla igavustunne tihti seotud kooliga, nimelt tunduvad mõned tunnid lihtsalt igavana ja midagi pole parata. Gallupi küsitlusfirma üks uurimusi on näidanud, et kooliõpilaste seas oli sõna "igavus" teisel kohal, kui neil paluti valida termin, mis kõige paremini iseloomustab nende tundeid koolis oleku kohta. Kuid see on paljuski juba õpetajate probleem.
Igavustunne on inimestele ilmselt miskipärast peletav. Kui Itaalias viidi mullu läbi uurimus koroonakarantiini mõjude kohta, oli igavustunne vastanute seas teisel kohal pärast vabaduse kaotamise tunnet. Seega siis tekitab suhtluse vähenemine igavust.
Samal ajal on igavuse peletamine juba pikemat aega olnud tugevalt kommertsialiseeritud valdkond. Leiutatakse järjest uusi vahendeid ja mitmed aastad tagasi tuli näiteks Motorola kompanii välja reklaamterminiga "mikroigavus". Sellega iseloomustati mittemidagitegemise hetki, mida firma nutitelefon aitavat vältida.
Kuid tekkinud on ka vastupidine trend. Mitmed uurijad väidavad, et igavuse iga hinna eest vältimine on kahjulik. Kui inimesel ei ole üksinduse ja igavuse hetki, siis kaotavat ta midagi oma inimlikust olemisest. Ja loomulikult tekkis ka tehnoloogilisi lahendusi, mis võimaldavad blokeerida infovoogu, andmaks inimesele tagasi killukese tema vabadusest koos võimalusega nautida igavushetke.
Ma ei oska öelda, kui palju taolisi lahendusi kasutatakse, sest näib, et suurem osa inimestest kipub siiski iga hinna eest pagema oma kämblasuurusesse elukaaslasesse nii sügavale kui võimalik.
Kuna igavuse peletamine on tehnoloogiliselt jooksvale liinile seatud, siis on vastuvool tugevnenud ka teoorias. Ilmunud on mitmeid teoseid, milles tõestatakse igavustunde kasulikkust näiteks loovuse arendajana. Seda ka lastel.
Täiskasvanute puhul võiks infovoolust välja astumist nimetada ehk molutamiseks selle heas mõttes. Mõnikord on lihtsalt väga kasulik tegeleda mittemidagitegemisega, lihtsalt molutada. Mulle endale meeldib aeg-ajalt molutades raamaturiiulit vaadata.
Meenub Peeter Volkonski kunagine "Ööülikooli" jutt, milles ta oblomovlusest rääkides samuti märkis, et vahest on lihtsalt mõnus molutada, raamaturiiulit vaadata ja mõtelda, et ei tea, mida kõike nende kaante vahelt võiks leida.
Seega tasub hääletada molutamise kasulikkuse poolt. Nimetatagu seda kasvõi igavlemiseks.
Viited lugemishuvilistele
- Luke Fernandez, Susan J. Matt "Bor3ed, Lonely, Angry, Stupid" - 2019
- What Does Boredom Do to Us—and for Us? | The New Yorker
- The oddly interesting history of boredom - Big Think
- What Does Boredom Do to Us—and for Us? | The New Yorker
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.