Vene võimu kindlustamise ajal 19. sajandi lõpul põgenes ligi 60 protsenti abhaasidest, peamiselt islamiusulised, Türgisse. Tühjaks jäänud aladele asus hulgaliselt grusiine megreele. Bolševike ajal 1921. aastal moodustati Abhaasia Nõukogude Sotsialistlik Vabariik, mis 1922. aastal ühines liidulepingu alusel Gruusia NSV-ga.
1931. aastal tühistas Stalin liidulepingu ja Abhaasia liideti autonoomse vabariigina Gruusia NSV koosseisu. 1989. aastaks oli abhaaside osakaal kahanenud 18 protsendini elanikest. Grusiine oli 46 protsenti rahvastikust.
Põhja-Kaukaasiast Gruusiasse sisse rännanud osseetide alal moodustati 1922. aastal Lõuna-Osseetia nime kandev haldusüksus – autonoomne oblast. Sellesse kuulusid ka valdavalt grusiinlastega asustatud alad Ülem-Kartli lõunapoolsetel tasandikualadel ja Tshinvali linn.
Alates Lõuna-Osseetia autonoomse oblasti moodustamisest kõikus grusiinide osakaal rahvastikust 25 ja 30 protsendi vahel. 1989. aastal moodustasid grusiinid Lõuna-Osseetia 98 000 elanikust 29 protsenti.
Gruusias 1988. aasta jooksul tekkinud iseseisvuse nõudmisele vastukaaluks moodustus Abhaasias liikumine Ühtsus. Sellega ühinenud abhaasid nõudsid omakorda, et Abhaasiast saaks täisväärtuslik nõukogude sotsialistlik vabariik. Gruusia rahvusliku liikumise liidrid, dissidendid Zviad Gamsahhurdia ja Merab Kostava, lendasid seejärel Abhaasiasse, et õhutada kohalikke grusiine, peamiselt megreele, vastuhakule abhaaside nõudmistele.
Mõlemad dissidendid olid rahvuselt megreelid ja Abhaasia iseseisvuspüüdlustes langesid nende eesmärgid kokku Gruusia kompartei juhi Džumber Patiašvili omadega. Tulemus oli aga vastupidine, meeleavaldused ja streigid muutusid vägivaldseteks etnilisteks rahutusteks.
Samal ajal nõudis Lõuna-Osseetias inimõiguste kaitse sildi all moodustatud rahvakogu kas täielikku autonoomiat või ühinemist Põhja-Osseetiaga Vene Föderatsiooni koosseisus. 1990. aasta septembris pöörduski Lõuna-Osseetia ülemnõukogu Moskva poole palvega tunnustada piirkonda suveräänse nõukogude vabariigina. Vastuseks likvideeris Gruusia Lõuna-Osseetia autonoomia.
Abhaasia NSV kuulutati välja 25. augustil 1990. 1992. aasta veebruaris tühistati Gruusia NSV konstitutsioon ning kehtivaks kuulutati 1921. aasta põhiseadus. Abhaasid tõlgendasid seda sammu nende autonoomia täieliku tühistamisena. Gruusia viis Abhaasiasse oma väed, algas täiemahuline sõjategevus.
Abhaaside poolel sõdisid Põhja-Kaukaasia rahvaste vabatahtlikud relvaüksused tšetšeeni välikomandöri Šamil Bassajevi juhtimisel. Venemaa sõjas osalemist ei tunnistanud. Sõjategevusele tegi lõpu 1993. aasta vaherahu, mille alusel SRÜ sai viia Abhaasiasse oma rahuvalvajad. Hukkunute arvuks hinnati 10 000–30 000 grusiini ja 3000 abhaasi. Abhaasias viidi läbi etniline puhastus, mille tulemusena põgenes kodudest 250 000 grusiini.
6. jaanuaril 1991 viis Gruusia Tshinvalisse miilitsaüksused korda looma. Osseedid alustasid relvastatud vastupanu. Suvel 1992 saavutas Ševardnadze Venemaaga kokkuleppe Lõuna-Osseetia konflikti peatamiseks. Ulatuslikus relvakonfliktis hukkus 947 inimest. Lõuna-Osseetias viidi 19. jaanuaril 1992 läbi referendum ühinemiseks Vene Föderatsiooni Põhja-Osseetiaga. Seda toetas 99 protsenti osseedi elanikkonnast, kuid tulemust ei tunnistanud ei Venemaa ega Gruusia.
Piirkonda viidi nn segarahuvalvejõud, mis koosnesid Venemaa, Põhja-Osseetia ja Gruusia pataljonist. Sellel rahuvalvemissioonil puudus aga igasugune rahvusvaheline mandaat.
Augustis 2008 eskaleerus relvastatud konflikt Lõuna-Osseetia ja Gruusia vahel. Lõuna-Osseetia väed pommitasid Gruusia külasid, millele vastasid Gruusia relvaüksused. Gruusia president Mihheil Saakašvili üritas küll vaherahu teha, kuid see ei õnnestunud. 7. augustil alustasid Vene väed Roki tunneli kaudu ettevalmistatud sissetungi. 8. augusti öösel läksid liikvele Gruusia väed, et vallutada Tshinvali. See andis Venemaale ettekäände Gruusia vastase sõja alustamiseks.
Venemaa avas teise rinde Abhaasias, kuid eitas seal oma osalust. Kodori org oli jäänud ainsaks Abhaasia osaks, mis oli Gruusia vägedele ustavate relvaüksuste kontrolli all. Mõne päevaga taandusid Kodori orust Gruusia relvaüksused ja 1500 grusiinist elanikku.
Venemaa vägede edasiliikumise Gruusia territooriumil peatas Prantsusmaa presidendi Nicolas Sarkozy kuuepunktiline rahuplaan, millega Kremlis nõustuti. Rahu sõlmimisele aitas kaasa ka USA sõjalaevade jõudemonstratsioon Gruusia rannikule.
Tbilisi jäi Vene vägedel vallutamata, samuti ei õnnestunud läänemeelse Gruusia presidendi võimult kukutamine ja asendamine Venemaale vastuvõetava poliitilise figuuriga. Samas avas Sarkozy rahuplaan tee Venemaa kohaloleku põlistamiseks Abhaasias ja Lõuna-Osseetias.
Rahuplaani punkte rikkudes tunnustas Venemaa mõlema separatistliku piirkonna iseseisvust ja rajas sinna sõjaväebaasid. Mõlema piirkonna piiri Gruusiaga valvavad Venemaa piirivalvurid. Lõuna-Osseetias toimunud etniline puhastus tekitas 15 000 grusiinist sõjapõgenikku. Lõuna-Osseetia korraldab piiril Gruusiaga pidevaid provokatsioone, nihutades aeg-ajalt piiri edasi Gruusia territooriumile.
Mõlemaid separatistlikke piirkondi peab majanduslikult üleval Venemaa. Kui Abhaasias on piirkonna juhtimisel mõningane sõnaõigus rahvuslikul eliidil, siis Lõuna-Osseetias on võimul Venemaa jõustruktuurides teeninud isikud. Inimesed Lõuna-Osseetias peavad oma juhiks Vladimir Putinit ja soovivad ühineda Venemaaga.
Just ühinemislubadustega valiti 2017. aastal Lõuna-Osseetia presidendiks Anatoli Bibilov, kuid Kreml ei lubanud korraldada referendumit Venemaaga ühinemiseks. Peaaegu kõigil elanikel on taskus Venemaa ja Lõuna-Osseetia pass.
Kõige kuumem konflikt taolistes tunnustamata piirkondades rullub praegu lahti Donbassis, nn Donetski ja Luganski Rahvavabariigis. 2014. aasta Maidani revolutsiooni järel kasutas Venemaa olukorda ja annekteeris Krimmi. Seejärel algasid Ida-Ukraina linnades Kremlist inspireeritud ja organiseeritud separatistlikud ülestõusud.
Vene propaganda nimetas separatistide relvastatud ülestõusu "Vene kevadeks" (Russkaja vesna). Venemaa eesmärgiks oli separatistliku nn Vene maailma moodustamine laialdastel aladel Ida-Ukrainas ja selle lahti kiskumine Ukraina küljest.
Ukraina armee oli lagunenud ja võitlusvõimetu ning toetus alguses suuresti vabatahtlike relvaüksustel. Separatistide poolel võitlesid ka vabatahtlikud Venemaalt, samuti Vene armee regulaarüksused. Vaatamata sellele suutsid separatistid Kremlist toetatud võimu kehtestada vaid osal Donetski ja Luganski oblasti aladel, kus kuulutati välja isehakanud Donetski ja Luganski vabariigid. Sõja käigus on hukkunud 15 000 inimest.
Praeguseks on sõda taandunud relvastatud provokatsioonideks ajutisel kontrolljoonel, kus iga nädal saab surma Ukraina sõdureid.
Septembris 2014 ja veebruaris 2015 sõlmiti Minski lepingud sõjategevuse peatamiseks. See oli Ukraina relvaüksuste kahe suure lüüasaamise, Ilovaiski ja Debaltseva katla tulemus. Pooled tõlgendavad Minski lepete sisu erinevalt. Ukraina rõhub esmalt tulevahetuse lõpetamisele, Venemaa piiri kontrolli alla võtmisele ning Venemaa sõjalise kohaloleku lõpetamisele Donbassis.
Venemaa eesmärk on suruda Ukraina poliitilisse süsteemi separatistlikud vabariigid praegusel kujul koos nende poliitilise režiimi ja relvaüksustega. See on sama, kui Stalin tegi Konrad Adenauerile 1952. aastal ettepaneku kahe Saksamaa liitmiseks. Ainult Stalini vaimusilmas oleks Lääne-Saksamaa ühendatud Ida-Saksamaaga. Sellele vastas Adenauer, et ta eelistab olla pigem kantsler osal Saksamaal kui poliitvang ühinenud Saksamaal.
Minski leping on surnud. See tähendab, et Venemaa võib igal hetkel alustada lokaalsemat või mastaapsemat sõjalist operatsiooni Ukraina vastu.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.