1988. aastal oli ukrainakeelseid kool alla poole riigi kõigist koolidest. Linnades oli nende osakaal veelgi väiksem. Ühe ukrainakeelse raamatu kohta anti välja kolm venekeelset. Võitlus ukraina keele pärast oli olnud läbi ajaloo rahvusliku identiteedi üks peamisi aluseid. Ning isegi 1989. aasta oktoobris valitud kommunistide enamusega ülemnõukogu kuulutas uue poliitika esimese märgina ukraina keele riigi ainsaks ametlikuks keeleks.
1990. aastal valiti kommunistide uuendusmeelsest tiivast esile tõusnud Leonid Kravtšuk ülemnõukogu esimeheks. Ukraina iseseisvusest rääkis siis ainult Ukraina rahvarinne – Narodnõi Ruhh. Pärast läbikukkunud putši Moskvas viis ettevaatlik Kravtšuk ülemnõukogusse iseseisvusdeklaratsiooni, mis kiideti heaks vaid ühe vastuhäälega. 1. detsembril 1991 toetas Ukraina rahvas seda referendumil. Samal päeval toimunud valimistel valiti 62-protsendilise toetusega presidendiks Leonid Kravtšuk. Sellega oli Gorbatšovi ennustus osutunud tõeks: ilma Ukrainata kaotas Nõukogude Liit mõtte.
Mõne aastaga muudeti kogu kõrgharidus ukrainakeelseks. Iseseisvumine ei toonud aga ühiskonnas kaasa kiireid muutusi, suures osas säilitas vana võimueliit oma positsiooni. Esimesed iseseisva Ukraina parlamendi- ja presidendivalimised korraldati alles 1994. aastal. 1978. aastal vastu võetud Ukraina NSV konstitutsiooni tehti küll olulisi muudatusi, kuid see oli jõus kuni 1996. aastani. Majandusreformide läbiviimisega Ukrainas ei kiirustatud. Kahjumis riigiettevõtteid üritati riigi toel elus hoida. Suur nõukogude sõjatööstuse haru Ukrainas oli kaotanud endise tähenduse. See kõik viis katastroofilise majanduslanguseni. 1996. aastal moodustas SKP vaid poole 1991. aasta tasemest. 1994. aasta SKP tasemele majanduses jõuti aga alles 2004. aastaks.
1994. aastal võitis presidendivalimistel Kravtšuki valitsuse peaminister Leonid Kutšma, kellega ta oli võimu jagamise pärast tülli läinud. Suur osa Ida-Ukrainast hääletas Dniprost pärit Kutšma poolt, kes oli kuulunud endisesse kompartei eliiti ja juhtinud suurt kosmose- ja sõjatööstuse ettevõtet Južmaš. Kutšma jäi võimule kümneks aastaks, kuni aastani 2004. Samal ajal valiti ka uus ülemraada, mille võitsid Petro Sõmonenko juhitud kommunistid sotsialistide ja Narodnõi Ruhhi ees. Parlamendi väga kirev koosseis tegi võimatuks kindla enamusega koalitsiooni loomise.
Kutšma oli küll venemeelne, kuid majandusreformide ja turumajanduse pooldaja. Tema ajal jõudsid riigi tulud ja kulud tasakaalu, hüperinflatsioon saadi kohe kontrolli alla ja 1996 võeti kasutusele rahvuslik valuuta grivna. Kutšma ajal alustati riikliku sektori ulatuslikku erastamist. Alles aastal 2000 hakkas Ukraina majandus lõpuks kasvama. Varimajandus moodustas samal ajal hinnanguliselt lausa poole SKP-st. Suureks probleemiks kujunes korruptsioon. Aeg-ajalt asus riigivõim toetama üksikute ettevõtjate huve. Erastatavad ettevõtted sattusid nende kätte, kellel olid head suhted poliitikute ja ametnikega. Piir kuritegevuse ja äri vahel muutus sageli üsna ähmaseks. Kujunes välja oligarhide seltskond, kelle mõju riigi poliitikale on siiani lubamatult suur.
Kutšma ajal sõlmiti leping Venemaaga Musta mere laevastiku jagamiseks. Suurem osa laevu jäi Venemaale. Ukraina rentis Vene laevastiku jaoks kuni 2017. aastani oma sadamad Krimmis. Pidev tingimine käis Venemaaga gaasitarnete ja gaasi ekspordi üle läbi Ukraina kulgevate torude Lääne-Euroopasse. Venemaa müüs Ukrainale gaasi maailmaturu hinnast märgatavalt odavamalt, mis oli üks moodus mõjuvõimu suurendamiseks. Samas hoidis Kutšma Venemaa mõju tasakaalustamiseks uksed mõnevõrra lahti ka läänele. USA osa Ukraina abistamisel oli kogu sellel perioodil märkimisväärne.
Teise ametiaja lõpuks oli Kutšmal õnnestunud presidendina suurendada järk-järgult oma võimu kuni autoritaarsuseni. Mitmed skandaalid viisid tema maine alla. Opositsioonijuhiks tõusis tema valitsuse läänemeelne peaminister Viktor Juštšenko, keda parlament kommunistide eestvõttel umbusaldas. 2002. aasta valimiste järel said Kutšmat toetanud jõud erinevate manipulatsioonide abil parlamendis napi ülekaalu opositsiooni ees. Kutšma loobus täielikult lääne suunast ja hakkas järjest lähenema Venemaale.
2004. aasta presidendivalimistel asus Kutšma Juštšenko vastu toetama oma peaministrit Viktor Janukovitšit, venemeelset Donetskist pärit poliitikut. Janukovitš lubas seadustada vene keele teise riigikeelena. Juštšenkot üritati aga valimiste eel mürgi abil mõrvata.
Oranžiks revolutsiooniks nimetatud sündmused algasid pärast seda, kui teatavaks said presidendivalimiste teise vooru tulemused, mille kohaselt Janukovitš võitis Juštšenkot kolme protsendiga. Juštšenko poolehoidjad ja enamik välisvaatlejaid olid veendunud valimistulemuste võltsimises.
Oranži revolutsiooni tuumikuks kujunes Kiievi keskväljak Maidan Nezaležnosti, kus ligi kahe kuu vältel toimusid katkematud protestiaktsioonid ja seisis protestijate telklinnak. Olukord lahenes verevalamiseta, lääneriikidel ja eelkõige Poola presidendil Aleksander Kwasniewskil õnnestus veenda Kutšmat taganema ja nõustuma teise vooru uuesti korraldamisega. Juštšenko võitis Janukovitšit ligi kaheksa protsendiga. Oranži revolutsiooni tulemusena vähendati põhiseaduses presidendi võimu.
Juštšenko valitsemisajast sai proovikivi suhetes Venemaaga. Ukraina soov saada Euroopa Liidu ja NATO liikmeks vallandas gaasisõja Venemaaga, algas lõputu vaidlus gaasitarnete tingimuste ja hinna üle. Juštšenko võitlus korruptsiooni ja oligarhidega kulges visalt, lisaks läks ta kiiresti riidu oma peaministri ja oranži revolutsiooni peamise liitlase Julia Tõmošenkoga. Lisaks isiklikele ambitsioonidele oli neil erinev arusaam turumajandusest. Oranž koalitsioon lagunes. Võimuohjad parlamendis ja valitsustes läksid Janukovitši Regioonide partei ja Tõmošenko bloki kätte. 2010. aasta presidendivalimistel võitis Viktor Janukovitš teises voorus Julia Tõmošenkot. Ukraina geograafiline ja poliitiline lõhenemine ida- ja lääneosaks tuli jälle selgelt välja.
Janukovitš suutis presidendina pikendada Vene sõjalaevastiku Sevastopoli mereväebaasi rendilepingut 25 aasta võrra ja lahendada gaasisõja, mille tulemusena voolas Venemaalt jälle maailmaturu hinnast odavam nafta. Uuesti suurendati põhiseaduses presidendi võimuvolitusi. 2011. aasta sügisel mõisteti Janukovitši suurimale poliitilisele rivaalile Tõmošenkole seitsmeaastane vanglakaristus.
Janukovitši kursimuutus Venemaa suunas lõppes uue Maidani revolutsiooniga ja tema põgenemisega riigist 2014. aastal. Revolutsiooni käigus hukkus politseijõudude ja rahva vastasseisus ametlikel andmetel 106 inimest, teistel hinnangutel kuni 780 inimest. Venemaa kasutas olukorda Krimmi okupeerimiseks ja annekteerimiseks. Samuti oli Venemaa plaan separatistlike liikumiste sildi all rebida Ukraina küljest lahti Dnepri vasakkalda oblastid riigi idaosas, nn Novorossija. See plaan õnnestus ainul osal Donetski ja Luganski oblasti aladel. Donbassis on sõjategevuse käigus hukkunud üle 13 000 sõjaväelase ja tsiviilisiku. Vaatamata sõjategevusele Donbassis valiti uueks presidendiks šokolaaditööstur Petro Porošenko. Tema valitsemisaega jäävad meenutama Minski leping ja Ukraina õigeusu kiriku iseseisvumine Moskva patriarhaadi alt ning kindel kurss demokraatliku läänemaailma suunas. Ainult muutused toimusid aeglaselt ja vaevaliselt.
2019. aasta presidendivalimistel astus Porošenko vastu tuntud näitleja ja koomik Volodõmõr Zelenski, kes kogus teises voorus koguni 73 protsenti häältest. Presidendiks saades püüdis Zelenski paljusid oma populistlikke valimislubadusi ellu viia. Edutuks osutus neist Venemaaga läbirääkimine Donbassi saatuse üle kõiki rahuldavatel tingimustel. Edukalt on ta asunud aga puhastama ühiskonda Kremli käsilastest.
Venemaa oma sõjalise kallaletungiga sundis ise valima Ukraina rahval lõplikult lääneliku arengutee.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.