Vikerraadio saatesarjas "Harri Tiido taustajutud" on seekord vaatluse all loodusobjektidele juriidilise staatuse andmine. See oleks radikaalne samm inimese suhetes ülejäänud looduskeskkonnaga, märgib Tiido.
Umbes 14 aastat tagasi soetasime perega Põhja-Tallinnasse Lõime tänavale korteri. Aeg oli suvine ja meid köitis nii tänava kui ka hoovi poolel laiuv rohelus. Lõime tänava merepoolne osa oli nimelt varjuline puiestee, mille keskel kahe suurte puude rea vahel kulges jalakäijate tee. Elik selline idülliline paik.
Kui mullu tagasi Eestisse kolisime, oli suurem osa puiestee Sõle tänava poolsest jupist alasti kistud. Puud olid kadunud. Tegelikult kadusid nad ajapikku ja me ikka eeldasime, et küllap siis uued istutatakse, aga võta näpust.
Linnaosavalitsus suunas mu pärimise peale linnavalitsuse keskkonna- ja kommunaalametisse. Sealt vastati, et puudest osa hukkus haiguse tõttu ja teistel sai kommunikatsioonide paigaldamisel juurestik kahjustada, mistõttu nad kuivasid. Ja uusi ei ole lähiaastail sinna kavas istutada.
Vaat nii. Üks keskerakondlane ütles selle peale, et tegelikult on nende põhimõte istutada iga mahavõetud puu asemele kaks uut. Kuna meie juurde pole neid tekkinud, no ju siis on kusagil mõne keskerakonna poliitiku kodu juures juba väike pargike istutatud nende kompensatsioonipuude näol.
Et tagumine osa puid oli veel alles, siis mõtlesin, et ei tea, mida nood küll toimunust võiksid mõtelda, kui nad mõtleksid. Et küllap oleksid nad hirmul ka endi saatuse pärast. Võite nüüd ilmselt arvata, et mis seal mõelda, puud ju ei mõtle ega suhtle. Aga siiski, väidetavalt on puudel olemas omavahelise suhtlemise võime.
Marju Himma: sotsiaaluuringud selgitavad metsa- ja kliimakokkupõrkeid
Nii kinnitab Saksamaa metsategelane ja kirjamees Peter Wohlleben oma viis aastat tagasi ilmunud raamatus puude varjatud elu kohta. Ta väidab, et puud tunnevad ja vahendavad oma tundeid ning teavet.
Loodetavasti ei loe seda juttu mõni õrnema hingeeluga harvesteri juht, kes seepeale järgmisel lageraie hoogtööl hakkab kuulma sae vingumisest läbi kostvaid puude ohkeid ja karjatusi. Kuid igal juhul võivad Lõime tänava allesjäänud puud olla täiesti teadlikud liigikaaslaste saatusest.
Siit edasi liikus mõte juba võimalusele, et kas puud võiksid midagi endi kaitseks teha. Kujutage ette olukorda, kus Vikerraadio reporter helistab peatoimetajale ja pakub talle lugu kohtuprotsessist, kus kaebajaks on puud ja süüdistatavaks RMK ehk riigimetsa majandamise keskus või Tallinna linnavalitsus. Tõenäoliselt võiks peatoimetaja soovitada kolleegil end kõigepealt selgeks magada ja seejärel tema juurde tulla.
Kuid vaadakem ajas tagasi. Omal ajal oleks sama reageering järgnenud ka jutule, et Ameerikas antakse mustanahalistele või indiaanlastele või asiaatidele või – jumal hoidku – naistele valimisõigus. Ja mitte ainult Ameerikas.
Kui te aga praegu naiste valimisõiguse kahtluse alla seaksite, siis saaksite ka ilma feministideta sellise avaliku laksaka, et mõtlemisvõime mõlemas ajupoolkeras tükk aega lonkaks. Muudest näidetest ma parem ei räägigi.
"Kana sai õiguse kanalaomanikule kordamööda kummagi silmaga süüdistavalt otsa vaadata ja too pidi tema elutingimusi parendama."
Meenutage aega, mil teemaks tõusid koduloomade ja lindude õigused ning elutingimused. Kana sai õiguse kanalaomanikule kordamööda kummagi silmaga süüdistavalt otsa vaadata ja too pidi tema elutingimusi parendama. Kuid kanal ei olnud ju võimalust kohtusse pöörduda, ütlete teie. Ega kana ei pidanudki seda ise tegema, tema eest tegid seda teised, inimesed.
Tõnu Viik: tarkus teeb alandlikuks, rumalus teeb enesekindlaks
Loomakeste kohtuasjadest on samuti näiteid. Nii olla kusagil Ameerika vanglas kinnipeetavad kodustanud ühe hiire, andnud talle nime ja toitnud teda. Kuid üks vangivalvureist, va tõbras selline, olla asja tähele pannud, hiire kinni püüdnud ja ära uputanud.
Vangid andsid asja kohtusse süütu loomakese halastamatu mõrvamise eest. Kohus ei olnud ka kade. Kaebus lükati tagasi põhjendusel, et esiteks, kinnipeetavail endil olid õigused piiratud. Teiseks olid nad ise süüdi hiirekese liiumisvõimaluste piiramises ilma tolle nõusolekuta. Ja kolmandaks olid vangid süüdi diskrimineerivas käitumises teiste vangimaja hiirte suhtes, keda nad ei toitnud. Kuid keegi ei vaidlustanud hiire õigusi.
Kui nüüd asi puude õiguste juurde viia, siis aastal 1972 ilmus Christopher Stone'i märkimisväärne kirjutis pealkirjaga "Kas puudel on ühiskondlik seisund?". Sellest kirjutisest on muide pärit ka näide hiirega.
Stone kinnitab, et iga uus õiguste laiendamine mõnele uuele subjektile võib alguses hirmutav või naeruväärne olla. Kuid ta teeb täie tõsidusega ettepaneku anda seaduslikud õigused metsadele, ookeanidele, jõgedele ja teistele niinimetatud looduslikele objektidele. Sisuliselt omistada juriidilised õigused kogu keskkonnale.
Skeptikud võivad ju vastu vaielda, et mis neist õigustest kasu on, kui puud ei oska ju rääkida. Kuid ega firmad või omavalitsused või riigid ju ka ei räägi. Nende eest räägivad nende esindajad. Järelikult saavad ka looduse eest rääkida selle esindajad. Mitte ainult keskkonnakaitsjate vormis, vaid juriidiliste volitustega varustatud asjatundjate näol.
Võimalikud kahjutasud ei läheks asjahuvilistele inimestele, vaid kannatanud loodusele eraldi fondi. Tegelikult on näited juba olemas. Alates 2017. aasta märtsist on Uus-Meremaal maooride kogukonnal õigus esindada juriidiliselt Whanganui jõe õigusi. India on aga tunnustanud Gangest ja Yamuna jõge kui "elavaid olemusvorme, millel on juriidilise isiku staatus".
Loodusobjektidele juriidilise staatuse andmine ei pruugi kaugel olla. See oleks radikaalne samm inimese suhetes ülejäänud looduskeskkonnaga. Ja see oleks suur samm ka selle suunas, et inimene hakkaks loodusesse teisiti suhtuma. Et inimene saaks lahti veendumusest, et loodus on vaid kogum kasulikke, kuid tundetuid ja juriidilises mõttes õigusetuid objekte.
Kui puud saaks volitatud esindaja abiga kohtus ükskord õiguse, siis võiksin ka mina mõnda lähedal veel kasvavat tüve patsutada ja öelda, "No nii, vanapoiss, tehtud!".
Viited lugemishuvilistele:
Do Trees Talk to Each Other? | Science | Smithsonian Magazine
Peter Wohlleben "The Hidden Life of Trees: What They Feel, How They Communicate―Discoveries from A Secret World" - 2016
stone-christopher-d-should-trees-have-standing.pdf (wordpress.com)
Christopher Stone "Should Trees Have Standing?: Law, Morality, and the Environment" - 2010
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.