Nüüd aga on kaks Prantsuse astronoomi tulnud vaatluste ja arvutuste põhjal järeldusele, et kerasparvede keskosas on tegelikult hoopis suur hulk veelgi väiksemaid, päris tavalise suurusega musti auke, mitte aga üht keskset, keskmise suurusega auku.
Eduardo Vitral ja Gary Mamon Pariisi Astrofüüsika Instituudist uurisid vaatlusandmeid, mida kosmoseteleskoobid Hubble ja Gaia on kogunud meile üsna lähedase, vähem kui 8000 valgusaasta kaugusel asuva kerasparve NGC 6397 kohta.
Tegu on hästi vana tähekogumiga, mis on tekkinud koos Linnutee galaktikaga, mille koosseisu ta kuulub, juba suhteliselt varsti pärast Suurt Pauku ennast. Tähti on ses parves umbes 400 000.
Vitral ja Mamon analüüsisid parve kuuluvate tähtede liikumist. Liikumise põhjal selgus, et parve keskosas leidub tõepoolest hulk ainet, mida näha ei ole.
Et see aine on jaotunud üsna suure piirkonna peale laiali, siis järeldavad teadlased, et tegu ei saa olla ühe üsna suure musta auguga. Kui mittenähtav aine moodustaks üheainsa musta augu, siis näitaksid arvutused tema mõõtmeid tühise täpina.
Tõenäoliselt moodustavad täheparve keskosa nähtamatu aine kunagiste suurte, kuid praeguseks hääbunud tähtede mitut sorti jäänukid — valged kääbustähed, neutrontähed ja ka mustad augud, kuid Vitral ja Mamon väidavad tähtede arengu teooria põhjal, et musti auke on nende seas siiski kõige rohkem.
Seejuures on tegu tähe massiga mustade aukudega, sest just tähtedest nad ju ongi tekkinud.
Nii jäigi teadlastel nüüd saamata loodetud tõendus keskmist mõõtu mustade aukude kohta, mis jääksid massilt tähe massiga aukude ja galaktikakeskmete ülihiiglaslike aukude vahepeale.
Kuid on võimalik, et mõnedes täheparvedes võivad rohkearvulised väiksemad mustad augud ikkagi omavahel ühineda. Vitral ja Mamon kirjutavad ajakirjas Astronomy & Astrophysics, et sellistes ühinemistes tekkivaid gravitatsioonilaineid võiksid teadlased ehk edaspidi avastadagi.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.