Koostisosade nimistust me neid osakesi ei leia, nende olemasolu mõõta on keeruline, nende mõju inimese kehale on teadmata.
Rahvusvaheline teadlasrühm on nüüd asja lähemalt uurinud ja avaldanud tulemused teadusajakirjas Nature Communications.
Fazel Monikh Soomes Joensuus ja Kuopios tegutsevast Ida-Soome Ülikoolist töötas koos kolleegidega välja uue tundliku mõõtemeetodi, millega tuvastada nanomaterjale veres ja rakkudes ning seirata nanoosakeste liikumist toiduahelat pidi ühest elusolendist teise.
Teadlased lisasid vette kulla nanoosakesi ja jälgisid, kuidas need jõudsid vetikatesse, sealt edasi aga kaladesse.
Muu hulgas selgus, et elusolendite kehasse sattunud nanoosakestel võib muutuda nii kuju kui ka suurus, mistõttu nad võivad kergesti ka rakkudesse siseneda ja levida paljudesse elunditesse.
Monikh ja ta kaaslased avastasid, et eriti rohkesti kipub nanoosakesi kogunema näiteks ajju.
Kaladest edasi teadlased seekord toiduahelat ei uurinud, kuid ei ole saladus, et kalu kohtame oma toidulaual tihti ka meie, inimesed.
Monikh ja kaasautorid soovitavad seetõttu tungivalt, et enne nanoosakeste suuremahulgalist lisamist toitu, rõivastesse ning kosmeetika- ja hügieenitarvetesse tuleks võimalikke ohte väga põhjalikult uurida.
Uuringute põhjal tuleks välja töötada selged piirmäärad ja tarbija teavituse reeglid. Inimestel olgu ikka õigus teada, mida täpselt nad suhu pistavad või kehale määrivad.
Nanotehnoloogiat ei tuleks siiski vaadata ainult hukkamõistva pilguga. See teeb inimestele ka palju head, näiteks aitab haigusi ravida.
Nanotehnoloogia abil võime luua materjale, mis on tugevamad kui teras, akusid, mis kestavad kaua, isepuhastuvaid autosid, riideid ja näomaske, aga ka enneolematult tõhusat šampooni või hambapastat.
Tähtis, nagu ikka, on leida tasakaal.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.