Võib siis arvata, et küllap on sel vehkimisel ka mingi mõte. Nüüd selgub värskest teadusuuringust, et jutu kõrvale tehtavad žestid võivadki mõjutada seda, kuidas me juttu tajume, ja võivad meid öeldu mõistmisel põhimõtteliselt ka eksitada.
Hans Rutger Bosker Hollandist Nijmegenist Psühholingvistika Max Plancki Instituudist ja David Peeters samuti Hollandist, Tilburgi Ülikoolist näitasid katseisikuile videoid, kus kõnelejad liigutasid käsi mõnede sõnade või silpide juures hoogsalt üles või alla.
Katseisikutel paluti tähele panna, milliseid silpe kõnelejad rõhutasid ja kui pikalt hääldasid häälikuid.
Tuli välja, et rõhulist silpi panidki katseisikud paremini tähele juhul, kui kõneleja selle silbi ajal kätt viibutas.
Üllatas aga teadlasi asjaolu, et käeviibutuse ajal kuuldavale toodud täishäälikuid tajusid katseisikud pigem tegelikust lühemana.
Mõlemad nähtused ilmnesid küll üsna nõrgal kujul, kuid Bosker ja Peeters osutavad Kuningliku Seltsi toimetistes, et potentsiaalselt võib žestide mõju öeldu tajumisele tuua kaasa ka vääritimõistmist.
Katseid tehti hollandi keeles, kuid nii mõneski muuski keeles sõltub paljude sõnade tähendus kas rõhust või mõne hääliku pikkusest.
Ka eesti keel oma kolme vältega võib pakkuda omajagu eksitusvõimalusi. Võib arvata, et kui eestlased oleksid elavamad žestikuleerijad, võiks vastastikuse mõistmise õhkkond seetõttu mõnikord päris tõsiselt kannatada, näiteks kui keegi räägib koolist, kuid vehib sel hetkel käega, ja kuulaja arvab, et jutt on mingist kolist.
Kuid teisest küljest saavad kõik oraatorid ja muidu jutupaunikud Boskeri ja Peetersi avastuse toel oma sõnumit mõne hästi ajastatud viipega kuulajale ka just paremini mõistetavaks teha.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.