Priit Ennet
Sophie van der Zee ja ta kolleegid Hollandist Rotterdami Erasmuse Ülikoolist andsid umbes 50 tudengile lahendada puuklotside kokkuseadmise ülesande, mis paistis esmapilgul lihtne, kuid oli tegelikult viie minutiga lahendamiseks liiga raske.
Et aga tudengitel oleks võimalus petta ja valetada, peitis van der Zee katse tegemise ruumi mõistatuse lahendamise juhised, ja justkui kogemata just nii, et neid lihtne märgata oleks.
Kui tudeng petuvõimalust kasutas, siis palus van der Zee tal seda oma mitte kellelegi rääkida – sest oleks väga piinlik, kui see asjaolu peaks van der Zee juhendaja kõrvu jõudma.
Seejärel pidi tudeng puuklotsimõistatusest rääkima teisele tudengile. Kuid kui ta soovis van der Zee soovi täita, siis pidi ta seejuures lahenduse leidmise kohta valetama.
Tudengite pea, rindkere ja randmete külge pandud kiirendusandurid mõõtsid täpselt ära, milliseid liigutusi mõlemad tudengid oma vestluse ajal tegid.
Mõõtmistulemusi üle vaadates ilmneski, et juhul, kui tudeng teisele valetas, siis jäljendas ta kergelt teise liigutusi. Kui ta jättis aga valetamisvõimaluse kasutamata ja rääkis puhast tõtt, siis olid ta liigutused märksa sõltumatumad.
Van der Zeel ja kaasautoritel on ajakirjas Royal Society Open Science ka seletus pakkuda. Valetamine nõuab omajagu pingutust, mistõttu on valetajal lihtsam oma vestluskaaslase liigutusi jäljendada kui oma kehakeelt täiesti iseseisvalt kujundada. Nii hoiab ta aju infotöötlusressurssi kokku.
Liigutuste jäljendamise ja mittejäljendamise vahe ei ole palja silmaga siiski näha, aga nagu selgub, kiirendusandurid näitavad selle kätte.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.