Priit Ennet
Taichi Itoh Jaapanist Kyushu Ülikoolist ja ta kolleegid panid tähele, et mõned ained, mis ajavad inimestele une peale, evivad samalaadset toimet ka hüdradele.
Hüdrad on väikesed, mõne sentimeetri pikkused veeloomad ainuõõssete hõimkonnast, kel on olemas küll närvirakud, kuid need moodustavad aga üksnes hajusa võrgustiku. Kesknärvisüsteem neil puudub.
Itoh ja ta kaaslased ei saanud seetõttu mõõta hüdradel ajulaineid, mille muutuste järgi oleks uneseisundit võimalik tuvastada. Seeasemel jälgisid nad videokaamera vahendusel hoolega hüdrade liikuvust. Unelaadsest seisundist andis märku loomakeste liikuvuse raugemine.
Vaatlustest selgus, et hüdradel ei ole 24-tunnist une ja ärkveloleku tsüklit nagu loomadel enamasti tavaks. Tsükkel neil on, kuid see kestab ainult neli tundi.
Kui teadlased manustasid hüdradele melatoniini, hormooni, mida kasutatakse unehäirete raviks ka inimestel, siis magasid hüdrad kauem ja sügavamalt.
Samasugust mõju avaldas hüdradele ka imetajate kesknärvisüsteemi peamine pidurdusvirgatsaine γ-aminovõihape ehk GABA.
Teisest küljest, dopamiin, virgatsaine ja neurohormoon, mis paljusid loomi teeb erksaks, tegi hüdrad jällegi hoopis uniseks.
Kui teadlased raputamise, külma või kuumaga hüdrade und segasid, siis ilmutasid nad unepuuduse märke ja magasid hiljem kauem.
Unepuudus mõjutas hüdradel 212 geeni avaldumist. Neist geenidest mõnelgi on analoog ka teistel loomadel, mis on neilgi unega seotud.
Itoh ja kaasautorid sedastavad ajakirjas Science Advances kokkuvõtvalt, et une sarnased seisundid on loomade evolutsioonis tõenäoliselt välja kujunenud juba enne kesknärvisüsteemi teket.
Paljud ürgsed unekorralduslikud molekulaarsed mehhanismid on edaspidigi säilinud, mõned ka seejuures pisut muundunud või koguni, nagu tõdeti dopamiini puhul, algsega võrreldes vastupidi toimima pööranud.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.