Priit Ennet
Laias laastus on neuronite aktiivsusmustrid nii tundeid aktiivselt kogevatel hiirtel kui ka neile kaasa elavatel hiirtel ühelaadsed. Seda osati ka varem teada oleva põhjal oodata.
Kuid Robert Malenka Ameerika Ühendriikidest Stanfordi Ülikoolist ja ta kolleegid vaatlesid ajus toimuvat täpsemalt. Nad põhjustasid sellega küll hiirtele mõningaid kannatusi, kuid need olid mööduvad ja lühiajalised.
Nii andsid nad hiirtele kergeid elektrilööke, mille saamist hakkasid loomakesed ka kartma. Nad süstisid hiirtele ka üht ainet, mis tekitas natuke valu, seejärel aga süstisid valuvaigistit, mis valu leevendas.
Osa katsehiiri olid aga niiöelda vaatleja staatuses. Neile ei teinud teadlased otse midagi, kuid need hiired nägid teiste hiirtega tehtut pealt ja elasid kaasa. Kaasaelamist jälgisid teadlased ajupiirkondade aktiivsusmustreid vaadeldes.
Kõigi niiöelda vaatlevate hiirte ajus lõi alati särama eesmise vöökääru nimeline piirkond. Aktiveerus ka muid ajupiirkondi, kuid milliseid just, sõltus sellest, millist tunnet nende vaadeldud teised hiired parajasti kogesid.
Kui teised hiired tundsid hirmu, siis aktiveerus vaatlejahiirte ajus peale eesmise vöökääru ka aluskülgne mandelkeha.
Kui aga teistel hiirtel oli valus või said nad valust leevendust, siis aktiveerus vaatlejahiirtel lisaks eesmisele vöökäärule ka naalduv tuum.
Malenka ja kaasautorid kirjutavad oma tähelepanekutest ajakirjas Science.
Nad loodavad, et uued teadmised aitavad tulevikus luua psühhiaatrilisi ravimeid, mis aitaksid vähese empaatiavõimega inimestel oma ligimesi paremini mõista.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.