Priit Ennet
Asustustiheduse erinevuse põhjusi on avastatud ennegi. Näiteks on teada, et kerelt kogukate loomade arvukus on tavaliselt väiksem kui pisikestel loomadel; loomi, kelle jaoks mõni paikkond pakub rohkem vajalikke ressursse, nagu toitu, elab seal tavaliselt rohkemal arvul kui teisi loomi, kelle jaoks selle elupaiga pakutav toiduvalik nii ahvatlev ei ole.
Rahvusvaheline teadlasrühm eesotsas Manuela González‐Suáreziga Inglismaalt Readingi Ülikoolist käitas sadade loomaliikide kohta statistikamudeleid. Hõlmatud oli kiskjalisi, sõralisi, närilisi, esikloomalisi ehk primaate ja kukkurloomigi.
Analüüs osutas, et kui mõnes paigas elas kõrvuti kaks enam-vähem sama suurt kasvu loomaliiki, kes sõid ka enam-vähem ühesugust toitu, siis mõjutas nende liikide arvukuse suhet tihtilugu just aju mass: väiksema ajuga liigi isendeid oli rohkem, suurema ajuga liigi isendeid vähem.
Seletuseks võib olla, kirjutavad González‐Suárez ja kaasautorid ajakirjas Journal of Animal Ecology, et suurema aju ülalpidamiseks kulub rohkem toitu, rohkema toidu hankimiseks on iga isendi jaoks aga tihtilugu vaja suuremat maaala – nii on nad sunnitud olemasolevat piirkonda hõredamalt asustama.
Seos kehtib eriti tugevalt kiskjaliste ja esikloomaliste kohta, näriliste ja kukkurloomade kohta aga märksa nõrgemini. Inimene on esikloomaliste seas erand: meil on küll suhteliselt suur aju, kuid suudame vajadusel elada ka väga tihedalt koos.
Küllap aitab meid siin ikkagi seesama aju, mis annab inimkollektiividele võimekuse vedada tihedalt asustatud aladele mujalt toitu sisse.
Loomade asustustihedust kujundavate asjaolude paremast tundmisest võib aga abi olla looduskaitsemeetmete kavandamisel.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.