Kui öelda vihastajale: "Jää järgmisel korral rahulikuks!" või soovitada ohvrimeelsele alistujale, et ta kehtestaks konfliktis oma piire ega laseks endale pähe istuda, siis võib ta nõustuda, et nii oleks õigem ja targem käituda küll. Aga kui pingeline olukord on käes, reageerib ta enamasti jälle harjumuspärasel moel nagu käivituksid temas automaatselt mingid sisemised arvutiprogrammid, mis tema käitumist juhivad.
Me kõik oleme oma elus kokku puutunud olukordadega, kus me iseenda või teiste käitumises märkame mingisuguseid kordusi, nn mustreid. Tänapäeva psühholoogia kutsub neid harjumuspäraseid programme või mustreid skeemideks.
Skeem on nagu rada, mida mööda oleme hakanud astuma lapsepõlves ja mida tallame automaatselt korduvalt kogu elu jooksul. Tuttaval rajal on turvaline käia. See võib tekitada kannatusi, aga me oleme neid õppinud taluma, seega tundub meile meie käitumine - vihastumine, alistumine, põgenemine, draama tegemine jne - normaalne ja ainuvõimalik. Skeem on nagu lihas, ta tugevneb kordamise tagajärjel. Mida tugevam skeem, seda kergemini ta aktiveerub.
Metafooride keeles võiks öelda, et ühe inimese isiksuse sees elaksid oma iseseisvat elu justkui alaisiksused, kel on igaühel oma nägu ja oma tegu. Nagu pöialpoiste perekond – meie sees elab Hellik, Toriseja, Õnneseen, Ninatark, Häbelik. Mõnel aktiveerub sagedamini üks, teisel teine alaisikus, kes toimetab mingi oma mustri ehk sisemise skeemi alusel. Neil sisemistel tegelastel on omad uskumused – mõned neist pisendavad meid, nt et ma pole armastust väärt, mul niikuinii midagi ei õnnestu, ma ei saa üksi hakkama või teiste vajadused on tähtsamad kui mu enda omad. Või teevad need uskumused inimesi ebakohaselt, nartsissistlikult suureks - minul on alati õigus või teen, mida tahan. Mõnikord ei saa need me sisemised tegelased omavahel isegi hästi läbi – sisemisest lapsest juhitud osa meist tahaks süüdimatult mingisse afääri sukelduda, ettevaatlik ja moraliseeriv osa meist aga keelab meil seda tegemast ja nii leiame end nii mõnigi kord sisemisest konfliktist – kumb jääb peale?
Kust need skeemid pärit on? Millal me skeemid aktiveeruvad? Kuidas inimesed ise enda skeeme märgata võiksid? Kas me saame oma skeeme muuta?
Saatekülalised on kliinilised psühholoogid, skeemiterapeudid Kaia Kastepõld -Tõrs ja Inga Ignatjeva
Saates kõlab muusika:
Põhja-Tallinn ja Getter Jaani "Lapsepõlv"
Liisi Koikson "Olemise lauluke"
Kaire Vilgats "Mõrkjad pisarad"
Saate helirežissöör Anna-Maria Kurrel.
Kirjad ja küsimused on oodatud aadressile [email protected]
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.