Esseid ja uurimusi.
Lugemissoovitusi andes peaks muidugi alati silmas pidama seda, et raamat oleks läbi loetud vähemalt selleks ajaks, kui tuleb taas minu kord järgmine lugemissoovitus anda. Seekord kardan aga, et kuu ajaga seda raamatut küll läbi ei jõua lugeda. Jutt on Vaapo Vaheri kirjutatud kaheköitelisest suurteosest "Hiiumaa kirjanduse lugu", alapealkirjaga "Esseid ja uurimusi", mis hõlmab kokku umbes 1800 lehekülge. Tegemist on teosega, mida autor on kirjutanud ligi kümme aastat ja peab ütlema, et tulemus on tõesti muljetavaldav. Natuke veel numbreid, kui nad juba mängu said toodud. Kirjandusloos leiab käsitlemist ligi 200 autorit, nimeregistrit on kahe köite peale 25 lehekülge ning allikaviiteid tuhandeid. Päris selge, et tegemist on tõelise vana kooli uurimusega. Info ei pärine guugeldades kätte juhtunud materjalist, vaid tehtud on tõsist arhiivitööd ning sõna otseses mõttes autoritesse puutuvat materjali kokku kogutud ja uuritud. Usutavasti saab sellest Vaheri teosest hindamatu ja asendamatu töövahend kõigile kirjandusuurijatele. Ja kuigi Hiiumaa kirjanduslugu ei ole terve Eesti kirjanduslugu, tuleb teosest muuhulgas välja see, kui paljud eesti kirjanikud ikkagi on olnud Hiiumaaga elu jooksul ühel või teisel moel seotud. Näiteks Ernst Enno, Marie Under ja Artur Adson, Aino Kallas, Krosside pere, Rummod, Debora Vaarandi ja Juhan Smuul, Mats Traat, Mari Saat, Silvia Rannamaa, Ott Arder, Mehis Heinsaar, Tõnu Õnnepalu ja paljud teised.
Nii et jah, kirjandusega tegelevatele inimestele on see Vaapo Vaheri kirjanduslugu nagu omalaadne ilmutus. Aga miks võiks lugeda seda kirjanduslugu ka tavaline lugeja?
Alustuseks olgu öeldud, et tegemist ei ole sugugi klassikalise kirjanduslooga. Vaapo Vaheril on rahvalähedane ja ladusalt loetav stiil, mis tihti toetub mitmekesisele ja põnevale dokumentaalsele materjalile. Vaapo Vaher on oma kirjandusloos ennekõike lugude jutustaja, keda on huvitanud inimesed, nende elu ja saatus. Klassikalises mõttes periodiseeringuid ja abstraktset teoretiseerimist ei maksa Vaheri kirjandusloost otsida. Tema viibib ikka elu ja kirjanduse keskel. Seetõttu näib mulle, et kaks paksu raamatut võiksid olla põnev lugemine kõigile, keda huvitab eesti ajalugu ja kultuurilugu laiemalt. Seda enam, et "Hiiumaa kirjanduse lugu" ei eelda järjehoidjaga lugemist. Raamatut võib lugeda kirjanike kaupa nagu kirjandusloolisi dokumentaalnovelle või lühiromaane. Nii mõnegi meie kirjaniku elukäik on ju olnud vägagi dramaatiline. Üllatusi ja avastusi leiab kahest köitest kohe kindlasti.
Nii et pimedal ajal on täiesti mõistlik võtta õhtuti kätte üks kahest köitest, seda sirvides avastada hea jutujärg ja ennast siis lugema unustada.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.