Lendorava pabulaid otsimas
Tänavu juulis saime üle pika aja kuulda head uudist lendorava arvukuse kohta (https://www.err.ee/965330/uuring-lendorava-arvukus-eestis-naitab-vaikest-kasvu).
Kuulsime, et lendoravate asustatud elupaikade arvu langus on peatunud ja pöördumas tõusule. Tõsi küll, see ei tähenda kaugeltki, et lendorav nüüd Eestis heas seisus oleks. Asustatud pesakohti on viimastel aastatel olnud teada ligi 50 nüüd 71. Osa sellest suurenemisest tuleb kanda tänavu läbi viidud põhjaliku otsimise arvele.
Kuidas lendoravat leida? Esmalt tuleb leida õiget tüüpi mets. Lendorava elupaigaks on haava-kuusesegamets, mis peab olema piisavalt vana, et seal leiduks seente kahjustatud haabasid, kuhu rähn omale pesaõõne on rajanud ning kuhu seejärel omakorda lendoravad saavad sisse kolida.
Lendorav on väga varjatud eluviisiga. Päeviti redutab puuõõnes ning öösiti toimetab kõrgel võras. Liugleb hääletult puult puule. Nii ei ole inimesele näha ega kuulda pea midagi, mis annaks aimu selle liigi kohalolust. Siiski on olemas viis nende loomakeste olemasolu kindlaks tegemiseks. Nimelt poetavad nad toitumis- ja pesapuude jalamile talvel kollaseid riisitera suuruseid pabulaid. Sestap tulebki lendoravate leidmiseks sobivas metsas vanade haabade alused puu puu järel läbi otsida. Pabulajahiks ei passi aga iga aeg - neid tuleb otsida alates lume sulamisest kuni rohu kasvama hakkamiseni ehk enamasti märtsist kuni mai keskpaigani. Hiljem on neid raske leida.
Juba üksiku pabula leidmine annab kinnitust, et lendorav siin metsas elab. Kui junnisaak ühe puu alt on ohtram, võib arvata, et kusagil ülevalpool asub pesaõõnsus. Alt vaadates ei pruugi pesaõõs näha olla, see on enamasti kõrgel ja jääb puuvõra varju.
Sel nädalal toimetab "Rohesäutsu" Tarmo Tüür.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.