Päevakommentaar. Meelis Oidsalu: kolm põhjust, miks sõda on parem kui kultuur

Töötan igapäevaselt Kaitseministeeriumis, õhtuti ja nädalavahetuseti käin teinekord teatris, loen ilukirjandust ning vahel kirjutan nähtu-loetu põhjal ka mõne artikli.
Sõda ja kultuur, millega igapäevaselt kokku puutun, tunduvad esialgu vastandlikud nähtused, ning kui küsida, kumb on parem, siis intuitiivselt vastaksin ka mina kindlalt - kultuur.
Ent teeme korraks ühe mõtteharjutuse ja levinud neti-ajakirjanduse pealkirjaklišeed kasutades nimetagem kolm põhjust, miks sõda on parem kui kultuur.
Niisiis, 3 põhjust, miks sõda on hea.

Esiteks, sõjakogemus liidab ühiskondi. Pole midagi ühendavamat kui võitlus ühiste väärtuste, maatüki või kogukonna eest. Antiik-demokraatia kõigi kodanike võrdsuse ideegi olevat alguse saanud lahingukamraadlusest.

Teiseks, sõdade võitmise nimel on riigid tihti eelisrahastanud teadust. Võlgneme oma tehnoloogilise arengutaseme kahele suurele maailmasõjale. Ka internet sai alguse sõjalistest vajadustest.

Kolmandaks, sõda on edendanud isikuvabadusi. II maailmasõda tõi ainuüksi Ameerika Ühendriikides tööturule miljoneid koduperenaisi, kel varem ei kõlvanud argikultuuris valitsevate hoiakute tõttu tööl käia. Naiste eneseteostusvõimalused kasvasid meeletult.

Nüüd aga 3 põhjust, miks kultuur on halb.

Esiteks, üks iidsemaid ja tänapäevalgi levinumaid kultuurinähtusi – usk – lõhestab ühiskondi. Usu pärast on tapetud maailmas miljoneid inimesi; kultuuriliste ja usuliste eelarvamuste tõttu ei suuda me tihti tunda empaatiat teise nahavärvi, keele või eluviisiga inimese suhtes, ka siis, kui leebemas olukorras oleva rahvus- või usukaaslase eest läheksime kõhklemata võitlusse.

Teiseks, kultuurivaldkond seob endaga palju intellektuaalset kapitali, mida võiks vabalt kasutada muude elusfääride ergutamiseks. Ma ei räägi sellest, et Arvo Pärt oleks võinud olla edukas maakler, ma räägin sellest, et nende mõne tõeliselt suure geeniuse jälgedes üritab Parnassosele trügida tohutu loomeinimeste plejaad, kes on enamasti targad ja kenad inimesed, aga kel mõnel muul alal oleks annet märksa enamaks kui kultuuris, ning kes edevusest või laiskusest ei viitsi teha midagi selleks, et meie majandus oleks loovam või poliitika väärikam. Kultuur on paljude inimeste jaoks mugav asendustegevus, lapsepõlve pikendus, võimalus pälvida kergesti tähelepanu ja vältida vastutust.

Kolmandaks, kunst hägustab hea ja halva, õige ja vale tunnetust. Kaasaja kunst tegeleb sageli roojaste ja halbade nähtuste ülistamisega ainuüksi seeläbi, et esitab neid kunstina, kujutamist väärivana. Ka on kunstiinimesed sageli alkoholi või narkootikumide kuritarvitajad.

Milleks selline veider mõtteharjutus kasulik võiks olla?

Ehk selleks, et kui kujundame oma põhimõttelisi hoiakuid mingite nähtuste kohta, siis on selguse huvides alati hea küsida endalt, et kas ainuüksi see, et ma suudan veenvalt loetleda kolme kaalukat põhjust, miks üks või teine nähtus on kahjulik või kasulik, on üldse kuidagi seotud sellega, kas too nähtus on olemuselt hea ja soovitav, moraalses plaanis parem kui teine. Millegi vahetu kasulikkus ei pruugi määrata tema moraalset väärtust, nii nagu pelk tunne, et miski on hea, ei tee seda nähtust või käitumisviisi iseenesest soovitavaks, ega võrreldamatuid asju võrreldavaks. Mõtleme sellele korraks, enne kui järjekordset seisukohta võtma tormame, kasvõi presidendi usukommete teemal.

Muusika nimekiri
{{music.Info.STARTTIME | substringtwo}}
{{music.meta.AUTHOR1}} - {{music.meta.SONGNAME}} ({{music.meta.PERFORMER}})

Kommentaare veel ei ole. Ole esimene!

Vasta kommentaarile

+{{childComment.ReplyToName}}:
Vasta kommentaarile
Vasta

Laadi juurde ({{take2}})
Lisa uus kommentaar

Kuula veel

Viimati lisatud