Peeter Helme: "See oli ilus aasta, sest siis sündis Vikerraadio. Aga see oli ka aasta, mil lavale tuli aja möödudes kultuslikuks saanud muusikal „Hair“ ehk „Juuksed“. Kultuslikuks ja popkultuuri jaoks klassikaliseks sai ta just aja möödudes ning paljutki „Hairiga“ kaasnevast legendiks saabki legendaarseks pidada vaid põhjusel, et ta on legendaarne. Tautoloogiline värk. Miski on miski, sest see on miski.
Aga alustame algusest. Mõte kirjutada muusikal 60ndate Ameerika noorte jaoks olulistest asjades, hakkas kahe sõbra, Broadway teatrinäitleja James Rado ja Jerome Ragni peas liikuma juba 1964. aastal. See kõik – hipindus, seksuaalne vabanemine, Vietnami sõja vastasus ja üldine protestimeel vanemate maailma vastu oli õhus. Ja see oli vaja kirjutada millekski. Millekski, millekski... Vot, ei teadnud nad ise ka milleks.
Kui tänapäeval pole mingi probleem teha teatrit nii, et tekst sünnib alles proovisaalis, siis 60ndatel polnud nõnda kombeks ning teatrid näitasid noomeestele kavakindlalt ust. Viimaks leidis seni Shakespeare'i lavastamisega tegelenud visionäärlik lavastaja Joe Papp, et „Hair“ väärib tegemist. Kuidagi saadi trupp kokku, mingi muusika kirjutati ka ja midagi toodi isegi lavale.
Kõlab haledalt? Eks see algus oligi natuke hale ning tõeline megahitt kujunes „Hairist“ alles järgmisel, 1968. aastal, mil lavale jõudis parandatud ja täiendatud versioon. Kuid juba 67. aastal oli muusikalis olemas see, mis aitas kaasa legendi sünnile. Teiste seas hipiaja hümniks muutunud muusikapala „Aquarius / Let the Sunshine In“, mis kuulutab uue, parema, Veevalaja ajastu algust, mida küll vist senini ootame."
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.