90 raamatut. 1956. Rudolf Sirge "Maa ja rahvas"

Urmas Vadi: "23. oktoobril toimub Ungaris ülestõus. Sándor Petőfi mälestussamba juurde koguneb ligikaudu 200 000 inimest. Võetakse maha Jossif Stalini kuju, politsei avab meeleavaldajate pihta tule.
Sel aastal toimub esimest korda Eurovisiooni lauluvõistlus. Nashville´s salvestab Elvis Presley oma esimese plaadi. Marilyn Monroe abiellub näitekirjanik Arthur Milleriga. Esimesel mail jõuavad kuulaje kõrva esimesed ultralühihelilainesaated Tallinnast. Eesti televisioonis alustab "Aktuaalne kaamera".

Londonis Royal Court Theatre´s jõuab lavale John Osborne näidend "Vaata raevus tagasi". Nagu pealkirigi ütleb, on seal näidendis keegi raevunud, eriti raevunud on peategelane, kelleks on üks noor mees. Viha tekitab kogu asjade seis, ühiskonnakorraldus ja isegi oma naine. Alates sellest näidendist hakatakse rääkima noortest vihastest meestest briti näitekirjanduses.

Sel samal aastal ilmub ka Rudolf Sirgel romaan Maa ja rahvas. Kui Rudolf Sirge oleks olnud samal ajal Londonis, kas ta siis oleks kah olnud noor ja vihane mees? Ilmselt mitte, sest Rudolf Sirge oli selleks ajaks juba viiekümne kahe aastane. Aga vihane ehk siiski? Ja tegelikult kirjutab ka Sirge oma romaanis "Maa ja Rahvas", nagu ka Osborne, klassivõitlusest. Osborne´l oli oma maa ja rahvas, Sirgel oma.
Sirge romaani tegevus leiab aset neljakümnendal aastal ühes Eesti külas. Aeg, millest ta kirjutab, on muidugi keeruline ja aeg, milles ta kirjutab, on samuti keeruline.
Kindlasti ei ole see üks esimesi raamatuid, mille järele haarata, kui tahad midagi lugega. Aga samas ei ole ta ka selline tasapaks tekst nagu on Leberehti "Valgus Koordis", kus pahad on pahad ja head on head. Näiteks kirjutab Sirge oma raamatus ka küüditamisest. Ja ka selles pole ta kuidagi ühetine. Aare Pilv kirjutab oma artiklis Rudolf Sirge ajalooromaanidest:
„Kui lääne ühiskonnas on katastroofi mõtestatud ohvriks olemise ja dehumaniseerimise kogemuse kaudu, siis nõukogude ühiskonnas ei saanud traumadega tegeldes lubada endale ohvristaatust ega rääkida ohvriks olemise halvimast aspektist – isikliku inimlikkuse kaotamisest. Lühidalt – ei saanud pihtida oma kaotusi, vaid ainult võitu ja ellujäämist.”

Trauma, millest Aare Pilv Sirge puhul räägib, on erilaadne, see pole päriselt ohvri trauma -
„See on nende trauma, kes pole otseselt vägivallas süüdi, kuid ei saa vägivalda täielikult hukka mõista. See trauma seisneb võimetuses seista täielikult ohvrite poolel või võimetuses tunda ennast ohvrina ära. Rudolf Sirge puhul peab see olema üsna terav probleem, sest tema enda pere küüditas režiim, mille aktivist ta samal ajal oli.”
Ühesõnaga väga karm ja traagiline lugu. Kuidas oleks siin Osborne oma raevus karjunud, kui karjuda ei saanud."

Sari "90 raamatut 90 päevaga" on eetris iga päev alates 5. septembrist "Vikerhommikus" kell 8.50.

Muusika nimekiri
{{music.Info.STARTTIME | substringtwo}}
{{music.meta.AUTHOR1}} - {{music.meta.SONGNAME}} ({{music.meta.PERFORMER}})

Kommentaare veel ei ole. Ole esimene!

Vasta kommentaarile

+{{childComment.ReplyToName}}:
Vasta kommentaarile
Vasta

Laadi juurde ({{take2}})
Lisa uus kommentaar

Kuula veel

Viimati lisatud