90 raamatut. 1948. Debora Vaarandi "Kohav rand"

Urmas Vadi: "Palestiinas kuulutati välja Iisraeli riik. Londonis toimuvad esimesed sõjajärgsed olümpiamängud. Sel aastal on sündinud Alice Cooper, Jüri Vlassov ja Siim Kallas. Ja ilmub Debora Vaarandi luulekogu "Kohav rand".
Kindlasti on see luulekogu heaks näiteks, mis võtab kokku toonast aega ja retoorikat, mida tähendas luule, mis oli soositud. Märksõnaks, mis seda kogu kõige paremini iseloomustab, on jälkus. Mis puuub meelsust, poeetikat ja värsimõõtu, siis nagu ei kirjutaks neid ridu inimene, vaid õmblusmasin. Uljalt ja väsimatult.

Paksudes värvides ja ühetiselt imetledes maalib ta kõike, mida on korda saatnud suured nõukogude juhid ja väikesed nõukogude inimesed, kes hoolimata raskustest ei väsi. Loeksin siinkohal ette mõned luuletuste pealkirjad – "Stalingradi aegu", "Lenini raamatukogus", "Moskva mai 1943", "Päev Pavlušinos", "Miitingul", "Meie kandidaadid", "Tundmatu sõduri haud", "Kõige tublimad", "Viru kaevurid", "Ülemiste Vanake ja noor linnaehitaja". Tahes-tahtmatult tekib küsimus, et kas Debora Vaarandi on ette võtnud Nõukogude Liidu kaardi või lähiajaloo raamatu ning metoodiliselt üles otsinud kõige olulisemad objektid ja sündmused.

See, et Debora Vaarandi on läbi ja läbi ideeline, ja selle juures ka luuletaja, ja see, et ta pole üldsegi andetu, teeb kogu veel eriti jälgiks, sest tema luules on mingit sisemist veenvust, rõõmu, et elu on lõpuks pihta hakanud, et maailma süda on Moskva ja Stalin kõneleb vabade rahvaste võidust.
Mis on ju ka tõsi, sest need rahvad, kes ei võitnud, pole enam vabad. Või siis varsti enam pole - juba aasta pärast toimub märtsiküüditamine.

Debora Vaarandi ideelisusest annab aimu ka luuletus "Rannatüdruk", kus noor neiu läheb linna, kus on restorani lärm ja leemendavad nõud, ilged peremehed, perenaise kurjad teenimata solved, töötaolu õud. Aga siis ta liitus nendega, kes sama tahte eest võitlesid, kes eraldama kahte õpetasid – isandat ja seltsimeest. Ilmselt ei osanud või ei julgenud keegi toona Vaarandile öelda, et kallis Deboora, ära kirjuta neid luuletusi, vaata, sa oled praegu noor naine, aga sa elad vanaks, Eesti saab taas iseseisvaks ja sina oled veel elus ja siis on sul nii häbi.

Seda jälkuse tunnet süvendavad mõned konkreetsed üsna tülgastavad read.
Üks on selline – Ja tunda seda südantlõhestavat hurma, mis sõdur vaenlast lüües tunda võis.
Huvitav, Remerque küll mingist hurmast ei kirjutanud.

Selles samas raamatus on ka luuletsükkel, mille lõpuosast tegi Saaremaa valsi Raimond Valgre. See osa, mis on lauluks saanud, on kena ja poeetiline, on lihtsalt üks kuldtärniga sõjamees, kes keerutab kavalat juttu. Aga kogu selle luuletuse üldine raam on see, et tublid nõukogude inimesed täidavad Saaremaal viiaastaku plaani ja on eesrindlikud kommunistid, kes ei tee tegemist neetud fašistidega. Ja premeeritakse neid, kes ületand normi. Peale tööpäeva minnakse ühiselt miitingule jne. Kui Valgre oleks ka luuletuse esimesest poolest laulu teinud, kas me siis kah laulaksime praegu "Saaremaa valssi"?"

Sari "90 raamatut 90 päevaga" on eetris iga päev alates 5. septembrist "Vikerhommikus" kell 8.50.

 

Muusika nimekiri
{{music.Info.STARTTIME | substringtwo}}
{{music.meta.AUTHOR1}} - {{music.meta.SONGNAME}} ({{music.meta.PERFORMER}})

Kommentaare veel ei ole. Ole esimene!

Vasta kommentaarile

+{{childComment.ReplyToName}}:
Vasta kommentaarile
Vasta

Laadi juurde ({{take2}})
Lisa uus kommentaar

Kuula veel

Viimati lisatud