90 raamatut. 1930. Johannes Vares-Barbarus "Maailm on lahti"

Urmas Vadi: "Kahekümnendate poisipea pole naistel enam moes, in on plaatinablond, paremad inimesed, kes majanduskriisi üle elasid, kandsid karusnahka. Sakslaste dirižaabel Graf Zeppelin, mis lendas kaks aastat tagasi üle Atlkandi ookeani, lendas kolmekümnendal aastal ka üle Eesti. Huvitav, kas eestlased tundsid selle õhumasina ees ka hirmu, või siis olid ainult uhked ja rõõmsad, nagu meie, kui näeme NATO hävituslennukeid?

Samal aastal avastati ka päikesesüsteemis taevakeha, mis hakkas kandma nime Pluuto ja mida loeti päikesesüsteemi üheksandaks planeediks kuni neetud aastani 2006, kui Pluuto tagandati kääbusplaneediks.

Tähtede seis oli selline, et Sigmund Freudil ilmus raamat "Civilization and Its Discontents". Ja Vares Barbarusel luulekogu "Maailm on lahti". Aastal 1930 tõesti veel oli maailm lahti, ka Barbaruse jaoks.

Üsna kindlalt luges ka Barbarus Freudi, kas just seda raamatut, aga Freudist oli ta kindlasti teadlik, sest ta oli haritud mees, arstis Pärnus inimesi ja hiljem proovis seda teha terve eesti rahvaga, aga katse ebaõnnestus. Barbarus sai sellest isegi aru ja lasi ennast oma vannitoas maha. Kui vaadata temast tehtud fotosid aastal 1930, siis oli selge, et kuigi Barbarus oli sisult sotsialist, oli ta vormilt, ei, mitte rahvuslik, vaid - kodanlik, isegi dändilik. Samuti poosetas toona oma välimusega ka Johannes Seper. Millised kaabud, jalutuskepid, põlvpüksid ja sukad! Tänapäeva eesti luuletajad on nende kõrval nii tagasihoidlikud, isegi luitunud. Ainus, kes oma ilu ja kleitidega võiks meie au päästa, on Kristiina Ehin.

Millest siis kirjutab Barbarus oma kogus "Maailm on lahti"? Siin ei ole juttu ei Pärnust ega Eestist ega Euroopast. Barbarus mõtleb selle maailma all ei vähem ega rohkem kui kogu universumit ja ilmselt ka oma sisekosmost. Barbarus lendleb kosmoses ja vaatab kõiki kusagilt ülalt ja läbi. Luuletuse neljandas osas hõikab Barbarus – „Kõik luugid on lahti,/ kõik aknad on avat!/ Lükake eemale mõistuse kardin/ ja ideede pesu,/ mis looritab meeli!“

Mida oleks öenud nende ridade kohta Sigmund Freud? Ilmselt seletaks Freud lihtsa vaevaga lahti, mida arvata sellest, kui Barbarus tahab lükata eemale mõistuse kardinat ja mida ta peab silmas ideede pesu all, mis looritab meeli. Raamatu lõpuosas liigub Barbarus Freudile aga järjest enam vastu ja on kirjutanud kaks luuletust, mille ta pealkirjastab "Psühhosensoorseteks värsssideks". Nendes luuletustes ta justkui istukski juba Freudi ees diivanil ja pihib talle: „Kardan liigutada ripsmete tiibu...” Veidi hiljem – „Kusagilt sõuab mu mällu lootsik:/ minu astraalne – peafluiidiline kujund,.../ lakake, seiske mu mõtiskelu mõlad.“ Barbarusel on hirme veelgi! Ta kardab oma häält, oma sõna ja kardab üldse mõelda. Veel toob ta sisse Hamleti ja küsib, kas olla, või mitte, siis kirjutab patust. Milles täpsemalt see patt seisneb, Barbarus ei räägi, vaid ta ütleb, et hoiab oma pattu nagu talismani.

Ju loeti toona seda Barbaruse luulekogu kui väga head luulet, mida ta ongi. Aga kui seda oleks saanud teha Freud, oleks ta kohe öelnud, et tegemist on haige inimesega, kes vajab abi. Ja kindlasti pole see inimene võimeline juhtima riiki. On isegi kahju, et meie praegustel presidendi kandidaatidel pole luulekogusid, mille kaudu neid järgi katsuda."

Sari "90 raamatut 90 päevaga" on eetris seoses ringhäälingu 90. sünnipäevaga 18. detsembril.

 

Muusika nimekiri
{{music.Info.STARTTIME | substringtwo}}
{{music.meta.AUTHOR1}} - {{music.meta.SONGNAME}} ({{music.meta.PERFORMER}})

Kommentaare veel ei ole. Ole esimene!

Vasta kommentaarile

+{{childComment.ReplyToName}}:
Vasta kommentaarile
Vasta

Laadi juurde ({{take2}})
Lisa uus kommentaar

Kuula veel

Viimati lisatud