Ilmub Meelis Friedenthali romaan "Mesilased". Ühelt poolt on justkui selge, mis toimub. Aastal 1696 tuleb Leideni ülikoooli tudeng Laurentsius õppima Tartu ülikooli. Aga see ei ole selline tore tudengiromaan, kus räägitakse õpiaastatest, uljastest seiklustest, õllejoomisest. Jah, tegelikult korra küll Laurentsius joob õlut, aga see ei maitse talle. Tegelikult talle ei maitse mitte miski. Iga toidu juures tunneb ta vastikut haisu ja maitset, kõik roiskub. Muidugi, toonane Tartu oli veidi teistsugune kui täna. Friedenthali loodav pilt on porine, ligane, külm, rõske, on nälg, haigused.
Ja see mädanemine toimub ka peategelane Laurentsiuse sees. Peategelane on melanhoolne. Kuna tegevus toimub 17. sajandil, oli melanhoolial veidi teine tähendus. See pole lihtsalt mingi kaunis-nukker tundehetk. Raamatu järelsõnas kirjutab Friedenthal selle lahti:
"Antiigis ja keskajal ei olnud see tunne aga veel romantiline, vaid tegemist oli tuimuse ja nüridusega, mille leiab seitsme patu nimekirjast." Tõepoolest, Laurentsius tajub endas justkui mingit pattu, ka teistele inimestele, kellega ta kokku puutub, näib ta kahtlane. Lõpuks lähevad asjad juba nii halvaks, et Laurentsius hakkab nägema ilmutusi, neide ja meekarva valgust, see on toonasele mudasele ja kiratsevale Tartule täielikuks vastandiks.
Tollal usuti kurja silma, nõidumist. Ja kuna Laurentsius on nagu käsn, kes imeb endasse toonast ühiskonda ja mõttemaailma, uskumusi, hakkab ta endas kahtlema, kas ta pole mitte nõid, sest midagi imelikku toimub temaga. Tänapäeval läheks see inimene arstile, sel ajal tekkis nõiduse kahtlus. Kuigi kas ikka on tänapäeval teistmoodi? Freidenthal räägib küll 17. sajandist, siiski meenuvad ka tänased nõiajahtid. Olgu selleks siis Ärma talu rahastamine või Tombergi vallandamine.
Sari "90 raamatut 90 päevaga" on eetris iga päev alates 5. septembrist "Vikerhommikus" kell 8.50.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.