90 raamatut. 2014. Andrei Ivanov "Bizarre"

Urmas Vadi: "Kuigi Venemaal Sotšis toimuvad taliolümpiamängud, on see Ukraina aasta. Kiievis, Maidanil hukkub üle saja inimese. Veebruaris tagandab Ukraina ülemraada president Viktor Janukovõtši, kes põgeneb Venemaale. Algab Krimmi kriis. Krimmi ilmuvad eraldusmärkideta Venemaa sõjaväe varustuses relvastatud üksused ja hõivavad tähtsamad ametiasutused ning piiravad ümber Ukraina sõjaväebaasid. Malaysia Airlinesi lennuk 239 reisijaga kaob India ookeani piirkonnas jäljetult.

Ja veel üks katastroof Malaisia lennukiga. Juulis tulistatakse Ukrainas Donetski oblastis maa-õhk-tüüpi raketiga alla Malaysia Airlinesi lennuk, kus hukkuvad kõik 298 reisijat. Paavstid Johannes XXIII ja Johannes Paulus II kuulutatakse pühakuteks. Šotimaal toimub iseseisvusreferendum, jätkatakse siiski Suurbritannia koosseisus.

Eesti keeles ilmub Andrei Ivanovi romaan "Bizarre". Tõlkes tähendab bizarre veider, imelik, kentsakas. Ja seda on nii Ivanovi see raamat kui ka paljud teised, ja imelikud on lood ka Ivanovi positsiooniga eesti kirjanduses. Kas see on eesti kirjandus või ei ole? Eesti kirjanik peaks kirjutama kas eesti keeles või olema eestlane, Ivanov pole kumbagi. Samas ta elab Eestis ja ka kirjutab Eestist. Fantaseerime hetkeks. Ütleme, et kui me võtame näiteks Tõnu Õnnepalu "Piiririigi" ja Andrei Ivanovi "Bizarre'i" ja kujutame ette, et nad mõlemad on eesti keeles oma raamatud kirjutanud, siis kumb tekst tundub meile rohkem eesti kirjandus? Nojah, siin jääb üles muidugi küsimus, mis asi see eesti kirjandus üldse on.

On selge, et Ivanov on võõras, ja see on teema, millega Ivanov läbivalt oma raamatutes tegeleb. Tema tegelased on justkui kõik pagulased. Seda kas siis otse või tunnetuslikult. See võõra-tunne on tal näiteks romaanis "Hanumani teekond Lollandile", kus ta liigub ringi Taanis ja ka näiteks raamatus "Peotäis põrmu", kus peategelane on Skandinaaviast tagasi tulnud Tallinna elama, pagulase tunne endiselt sees. Ta ei tunne end koduselt ka Venemaal. Selline korralik ei lind ega loom. Ka ta suhe kohalikku eesti venelaskonda on pehmelt öeldes kriitiline. Ja ta pole ka eurooplane, kaasas lohiseb mingi sovietihõng nagu jala külge seotud õllepurk.

Ja võibolla siin peitubki üks põhjus, miks ta nii kuradi hästi kirjutab. Ja kuidas ta suudab ka Eestist nii kirjutada, et see prantslast huvitab? Ja miks meie, eestlased seda ise ei suuda? Ivanov ei vali pooli, ei hakka oma ajalugu lahti seletama, rääkima, kuidas asjad tegelikult on, et holokausti kõrval on ka eestlaste kannatused. Ivanov on sellest sunnist vaba. Aga mitte selles mõttes vaba, nagu jookseks õhukeses kleidis naine üle viljapõllu, vaid vaba asotsiaalses mõttes, ja selle pilguga vaatab ta meie aega, Euroopat, Venemaad, Eestit, ja kui minna suureliseks, aga venelase puhul võib: inimhinge."

Sari "90 raamatut 90 päevaga" on eetris iga päev alates 5. septembrist "Vikerhommikus" kell 8.50.

Muusika nimekiri
{{music.Info.STARTTIME | substringtwo}}
{{music.meta.AUTHOR1}} - {{music.meta.SONGNAME}} ({{music.meta.PERFORMER}})

Kommentaare veel ei ole. Ole esimene!

Vasta kommentaarile

+{{childComment.ReplyToName}}:
Vasta kommentaarile
Vasta

Laadi juurde ({{take2}})
Lisa uus kommentaar

Kuula veel

Viimati lisatud