90 raamatut. 1990. Peeter Sauter "Indigo"

Urmas Vadi: "Uus kümnend hakkab kohe raginaga pihta. Jaanuaris ründavad Berliinis tuhanded inimesed Stasi peakorterit, et kätte saada oma toimik. Samal kuul hakatakse lammutama Berliini müüri. Moskvas avatakse Nõukogude liidu esimene McDonalds. Ilmselt on see üks verstapost, mis tähistab NSV liidu lagunemist.
Juba seitsmendal veebruaril nõustub NLKP Keskkomitee loobuma oma võimumonopolist. Oktoobris saavad La Manche'i tunneli ehitajad merepõhja all kokku, luues sellega esimese kuiva ühenduse Suurbritannia ja Mandri-Euroopa vahel.

Vähem tähtis polnud see aasta Eesti jaoks. 30. märtsil kuulutab Eesti NSV Ülemnõukogu välja Eesti Vabariigi taastamise. 15. mail toimub Tallinnas Lossi platsil Interrinde meeleavaldus, mille peale Edgar Savisaar kutsus eestlasi appi ja hõikas läbi raadio: "Toompead rünnatakse, kordan, Toompead rünnatakse!" Ja eestlased tulid. Huvitav, mida Savisaar täna raadios võiks hõigata? Tegelikult miks mitte seda sama teksti.

Mis sel aastal toimub kirjanduses? Londonis tuleb müügile Hanif Kureishi „Äärelinna Buddha“, Tallinnas Peeter Sauteri „Indigo“. Mõlemad on debüütromaanid. Kui olla suuresõnaline, siis ka Peeter Sauter on äärelinna Buddha. Kuigi muidugi ei ole ta mingi Buddha ja tegelikult seda ütleb ka Kureishi romaan, me kõik oleme inimesed, meil kõigil on midagi, mis ei sobi ühiskonna paraadportreele. Ollaksegi justkui äärelinnas. On nii Sauter kui Kureishi.

Mis selles Sauteri raamatus siis teistmoodi on? Lisaks sellele äärelinlusele, mis on pigem maailmavaateline asi, ollakse niiöelda luuser, torkab silma raamatus teksti kõnelisus. Ongi tunne, et kogu see raamat on Sauteri sisekõne. Ja ta ei tegelegi sellega, kuidas seda korralikuks kirjanduseks teha. On nagu on.
Sama on raamatu ülesehitusega, ta justkui hakkab kusagilt ja ühel hetkel saab raamat läbi, aga mingit finaali, suurt lõppu, moraali, üldistust ei ole, ollakse ikka kusagil äärelinnas ja ei olda Buddha, kõik on samamoodi ja ilmselt läheb samamoodi ka edasi.
Sauter on nagu raadio, mille teed lahti ja satud poole pealt kedagi kuulama ja siis ühel hetkel paned raadio jälle kinni.
Sauteri puhul on ikka öeldud, et ta kirjutab kogu aeg ühte ja sama raamatut. Ja kuigi tal on ka täiesti testsuguseid lugusid, kus on ka algus ja lõpp, siis võibolla mingis üleüldises mõttes see nii ongi, et kogu aeg on üks raamat.

Kui võtta see Sauteri esimene raamat „Indigo“ ja tema viimane raamat, „Sa pead kedagi teenima“, mis ilmus eelmisel aastal, siis tõepoolest, kaaned on samamoodi tumesinised. Ka meetod on sama, Sauter räägib justkui oma elust. See on Sauteril justkui pikem projekt, justkui elukestev õpe, ta kirjutab ennast uuesti ja uuesti lahti, dokumenteerib end. Sündmused ja liikumine tema raamatutes on täiesti olemas, aga need pole kuidagi teatraalselt struktureeritud ega puänteritud, vaid need kulgevad samas rütmis nagu Sauteri elu. Kui olla jällegi suuresõnaline, aga miks ka mitte.

Sari "90 raamatut 90 päevaga" on eetris iga päev alates 5. septembrist "Vikerhommikus" kell 8.50.

Muusika nimekiri
{{music.Info.STARTTIME | substringtwo}}
{{music.meta.AUTHOR1}} - {{music.meta.SONGNAME}} ({{music.meta.PERFORMER}})

Kommentaare veel ei ole. Ole esimene!

Vasta kommentaarile

+{{childComment.ReplyToName}}:
Vasta kommentaarile
Vasta

Laadi juurde ({{take2}})
Lisa uus kommentaar

Kuula veel

Viimati lisatud