90 raamatut. 1994. Ene Mihkelson "Nime vaev"

Urmas Vadi: "Sel aastal vannutatakse Lõuna-Aafrika presidendiks Nelson Mandela. Gulagi arhipelaagi autor Aleksandr Solženitsõn naaseb pärast 20 eksiiliaastat Venemaale. Detsembris tungivad Venemaa väed Tšetšeeniasse. USA iluuisutamisassotsiatsioon tühistab Tonya Hardingi USA meistritiitli ning kehtestab talle rivaali Nancy Kerrigani ründamise eest eluaegse võistluskeelu. 7. juulil teeb Bill Clinton esimese USA presidendina visiidi Balti riikidesse, sedapuhku küll Riiasse.

Aga ta oleks võinud tulla ka Eestisse, sest jaanuaris avatakse Paju lahingu mälestussammas. 31. augustil lahkuvad viimasedki okupatsiooniarmee ešelonid Eestist. Septembris avaldab Riigikogu umbusaldust peaminister Mart Laarile. 28. septembril toimub Läänemerel katastroof, upub reisiparvlaev Estonia. Ametlikel andmetel hukub 852 inimest.
Sel aastal sai Eesti esmakordselt Eurovisiooni lauluvõistluse finaali lauluga „Nagu merelaine“. Saime kaks punkti ja kahekümne neljanda koha. Koht seegi.
Sel aastal annab värske kirjastus Ilmamaa välja Ene Mihkelsoni romaani "Nime vaev". Raamatu kaanel vaatab üks silm, Mihkelsoni romaani "Ahasveeruse uni" kaanel vaatab juba kaks silma. Olgu silmi palju on, igatahes keegi vaatab. Kas siis Mihkelson, keegi teine Mihkelson, kes ei ole Ene Mihkelson, või siis vaatab keegi hoopis kolmas? Mida see silma siis vaatab? Seda, mis toimub ja mis toimus ja mis saab toimuma.

Mihkelsoni kohta on öelnud, et ta on mälukirjanik. Samas võib ka öelda, et ta on mäluta kirjanik. Nagu kärbes, kes lendab vastu aknaklaasi ja siis ländab jälle. Mihkelsoni kolmes romaanis kordub üks arhelugu. Ja Mihkelson kirjutab seda lugu uuesti ja uuesti.

Nii nagu Mihkelsoni kohta võib öelda, et ta on kas mäluta või mälukirjanik, võib öela, et ta on ajakirjanik. Mitte sellises mõttes, et igaviku ees on iga kirjanik ajakirjanik! vaid konkreetselt. Ta küll ostutab minevikule ja kaevub sellesse, peategelane käib ringi ja otsib midagi, küsib, paneb pilti kokku, talle räägitakse midagi, enamasti segast juttu, järelikult ei taheta rääkida, varjatakse midagi. Selle juures on vähemasti sama oluline see aeg, milles see raamat on kirjutatud. Ja alati on selleks ajaks mingi oluline, lausa pöördeline ühiskondlik sündmus. Näiteks „Katku haua“ alguses viiakse minema pronkssõdur. „Nime vaev“ kirjeldab Eesti iseseisvumise taastamist, EÜS-i maja ees on väljas lipukangad sinine ja must ja valge.

Nüüd võiks ju Mihkelsoni romaani peategelasel kõik hästi olla – me saame vabaks! - ta ongi liigutatud, aga midagi on ikka valesti. Ka selles uues ajas. See on Mihkelsonil läbiv, ta tegelased ei oska end hästi tunda üheski ajas, nad jäävad ellu, aga sellist asja, et istuks nüüd diivanine ja jooks konjakit ja ütleks et oli mis oli, nüüd on elu ilus, ei ole. Ikka otsib ta iseennast ajas. Lihtne see ei ole ja seda pole ka lihtne lugeda, aga kui juba rea peale saad, siis pärast seda Anna Haavat enam ei tahagi lugeda. Ilmselt on seda lihtsuse ja keerulisuse asja Mihkelsoile ka ette heidetud, sest ta on kirjutanud sellised read:

„Minult on küsitud, kas ma saan keerulisemalt, ja ma olen öelnud,
et ma ei saa keerulisemalt, kui keeruline on, ja lihtsama
põhjused on needsamad. Ma ise saan ka ainult ise olla, ei see,
kes sündis, ei see, kes lapsepõlves, ei see, kes teismeeas,
kõik üksikud lõplikuna on valed.
Mitu elulugu olen rääkinud, mitu suguvõsa kuulajaisse sisendanud,
kui ükski neist oleks õige, oleksin kadunud, valitseks
see suguvõsa, see mina, kelle aeg on tänaseks valmis.”

Sari "90 raamatut 90 päevaga" on eetris iga päev alates 5. septembrist "Vikerhommikus" kell 8.50.

Muusika nimekiri
{{music.Info.STARTTIME | substringtwo}}
{{music.meta.AUTHOR1}} - {{music.meta.SONGNAME}} ({{music.meta.PERFORMER}})

Kommentaare veel ei ole. Ole esimene!

Vasta kommentaarile

+{{childComment.ReplyToName}}:
Vasta kommentaarile
Vasta

Laadi juurde ({{take2}})
Lisa uus kommentaar

Kuula veel

Viimati lisatud