Eestis liiguvad asjad siiski paremuse poole. Hoogustub ettevõtlus ning tööstus areneb. Kodumaise majanduselu edenemine Kodumaise majanduselu edenemine ei jõua aga sugugi kõigi rahvakihtideni ning nii võidabki 1927. aastal esimest korda läbi viidud kirjastuse Loodus romaanivõistluse 22aastase tudengi August Jakobsoni sotsiaalkriitiline romaan „Vaeste-Patuste alev“.
Pärnu Rääma aguli tööliste elust jutustav romaan äratab kohe tähelepanu oma eheduse ja toorusega, mis vastab ajastu nõudele kirjutada võimalikult „elulähedaselt“. „Romaan „Vaeste patuste alev“ kerkib lugedes me silmade ette kui suur, poolvalmis kirveehitis,“ leiab ajakirjas Looming romaani arvustav Albert Kivikas korraga nii kriitiliselt kui ka imetlevalt. Selle, mis jääb vajaka stilistilistest võtetest, teeb noor autor Kivikase hinnangul tasa jõulisuse ja häbenematu naturalismiga, millega ta kirjeldab selliste inimeste elu, kes pärinevad – tsiteerin – „meie kõige madalama, allasurutuma klassi pimedamaist ja vähemarenend põhjakihtidest, kus on alles vaibumas kõik kõrgemad iniminstinktid, kus loomale kaunis lähedalseisvate inimeste elumõte piirdub ainult kõhuga ja sigitustungiga.“
Sünge värk. Aga mõjuv. Teosega kisub Jakobson rambivalgusesse sellise Eesti, mille olemasolu helgema tuleviku poole rühkiv noor vabariik hea meelega unustanud oleks. Tuleb kuidagi tuttav ette, eks? Romaan ilmub kokku viiel korral, ka tuuakse see korduvalt lavale – esimene kord juba 1929. aastal. Oma jõulisuse ja halastamatusega saab sellest ilmudes relv sotsiaalse võrdsuse eest võitlejate käes, nõukogude ajal rakendatakse „Vaeste-Patuste alev“ punapropaganda teenistusse ning ilmselgelt vajutab see oma pitseri Jakobsoni debüütromaani vastuvõtule kuni tänaseni. Ometi ei tohiks end sellest ka liigselt häirida lasta – paljukest meil ikka neid raamatuid on, mis püüaks anda koondportree meie kõige vaesematest ja väetimatest?"
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.