90 raamatut. 2010. Kalju Kruusa "tühhja"

Urmas Vadi: "Sel aastal väriseb maa nii Haitil, Uus-Meremaal kui Tšiilis. Aprillis hakkab Islandil purskama vulkaan Eyjafjallajökulli ja teeb seda nädal otsa järjest. Atmosfääri sattunud tuhk tekitab lennuliikluses korraliku segaduse. Prantsusmaa senat kinnitab seaduse, mis keelab moslemitel nägu varjavate rõivaste kandmise. Aprillis kukub Smolenskis alla lennuk Poola presidendi ja tema 85-liikmelise Poola delegatsiooniga, kõik reisijad hukkuvad. New Yorgis müüakse oktsionil Pablo Picasso maal "Akt, rohelised lehed ja büst" 106,5 miljoni dollariga.

Hetkel on see maailma kõige kallimalt ostetud maal.

Aasta 2010 on Eestis lugemisaasta. Kalju Kruusa fännid rõõmustavad, ilmub luulekogu "tühhja". Ma kahtlustan, et Kruusa on lühinägelik. Kui mõtlema hakata, siis ta on tõesti, tal on prillid, aga ma mõtlen, et lühinägelik ka oma luules. Ta on justkui seeneline võimsa luubiga ja suurendab mingid detailid hästi tugevalt välja ja see on äärmiselt võluv. Samas võib öelda ka seda, et Kruusa ei näe laiemat pilti, maailma tema terviklikkuses, ta nagu ei elagi tänases Eestis! Ei tea, mis on elu!

Kruusal on oma elu. Luulekogu on üles ehitatud päevikuna. Kruusa dateerib iga oma luuletuse ja luuletõlke, alustab aastast 2008, sealt edasi 2009 ja 2010. See annab hea ülevaate, mida Kruusa teeb. Mis see siis on? Kruusa luuletab ja tõlgib luuletusi. Ka paljud luuletused räägivad luulest, ka tõlkimisest. Teate küll ju neid lendlauseid, etteheiteid: "Tänapäeva luule ei räägi inimesega, sulgutakse endasse, võta labidas ja mine tööle!" Kõike seda saab Kruusa kogu puhul öelda ja seda ütleb ka Kruusa ise. Ta küsib hamletlikult:

"kaevata või mitte kaevata?
see on küsimus
mida luuletajatel
enesele tihti esitada tuleb -
isegi lihtne tükitöö
kuulub ju keerukamasse tervikusse

oma isikliku mätta otsast
paistab et
kraavikaevamine toob
elevandiluust maale lähemale
ja kehaline töö
ei lase hingel ega ihul känguda"

Samas jääb Kruusal üles ikkagi küsimus, millise üldisema hüvangu huvides kaevata?

"tekkib kahtlus et sellisele
vabariigile
mis kraavikaevamisel
paistab tippnevat
pole ju vaja
isegi auku kaevata"

Ühelt poolt on Kalju Kruusa oma raamatus "tühhja" väga sissepoole pööratud, ta viibib hoopis teises ruumis, tõlgib idamaa kirjanike luulet, samas on ta oma introvertsuses sotsiaalne, nagu näitab ka eelnev luuletus. Ta küsib läbivalt, kas ja kellele on vaja luulet? Või siis meile ongi vaja ainult luulet ja mitte midagi muud?

See luulekogu on kindlasti Kruusa süngeim. Ju tal oli nende tekstide kirjutamise ajal lihtsalt kõht tühi. Kruusa töö on luuletamine, mis ilmselgelt ei toida, samas ta ei lähe ka kaevama, luuletab edasi. Näljast tekivad juba hallutsinatsioonid. Kruusa hakkab luuletusi võrdlema toiduga, mitmel korral seentega. Lõpuks kumab ka siit otsast läbi küsimus, kas luulega saab end toita. See oleks võimalik juhul, kui tema luuletused oleksid seened, siis saaks luulet süüa. Võiks olla küll nii, et mõnedest luuletustest saavad seened ja osast seentest metsas luuletused."

Sari "90 raamatut 90 päevaga" on eetris iga päev alates 5. septembrist "Vikerhommikus" kell 8.50.

Muusika nimekiri
{{music.Info.STARTTIME | substringtwo}}
{{music.meta.AUTHOR1}} - {{music.meta.SONGNAME}} ({{music.meta.PERFORMER}})

Kommentaare veel ei ole. Ole esimene!

Vasta kommentaarile

+{{childComment.ReplyToName}}:
Vasta kommentaarile
Vasta

Laadi juurde ({{take2}})
Lisa uus kommentaar

Kuula veel

Viimati lisatud