Uudis+. Kaja Kärner, Tarmo Maiberg
04.06.2009 - 12:15
Saate algul kuuleme otsereportaaži Viljandist, kus Vabaduse väljakul algas kell 12. Eesti lipu 125. sünnipäevale pühendatud kõnekoosolek ja kontsert.
Päevaküsimuse asemel on tänastel Uudis+ saatejuhtidel kuulajatele palve: ootame kommentaariumisse meenutusi selle kohta, kus on Eesti lipu nägemine üllatav olnud. Kell 15.45 on võimalik samal teemal ka otsesaatesse helistada telefonil 6410613.
Esimeses tunnis on veel intervjuu Tarmo Kõutsiga piraatlusevastase võitluse teemal.
Välisteemades räägime täna Hollandis ja Suurbritannias toimuvatest Euroopa Parlamendi valimistest.
Kell 13.20 uurime eakate pangaautomaadi kasutamise ning kaardimaksete tegemise kohta.
Peale kella 16 teeb Jüri Nikolajev Narvas tänavaküsitluse, et uurida, kui tähtsaks peavad narvalased Eesti lipu heiskamist tänasel päeval. Samuti annab intervjuu Otepää vallavanem, kes räägib tänastest pidulikest sündmustest.
Orienteeruvalt kell 16.30 on eetris laulu- ja tantsupeorubriik ÜhesHingamine.
Lisa kommentaar:
Ain Valgemäe 04-06-09 16:42
Ilusat LIPU PÜHA EESTIMAA !!! Kahjuks meie majal Lipp ei lehvinud. Korteriühistu esinaisele (venelane rahvuselt) helistades selgitas ,et korteriühistu paneb lipu välja ainult kohustuslikel lipu päevadel kolm korda aastas ?
Mul on tõsiselt kahju,et seadus on siis väga leebe. Mina pooldan rahvussuhete arendamises märksa radikaalsemaid VÕTTEID.
olen elanud Ida-Virumaal ja omal nahal tundnud ahistamist EESTI keele pärast PIDEVALT !!!
Aadressi ei taha avaldada
K-Järve
Elle 04-06-09 16:39
See võis olla 70-ndad,aga 22.aprill(Lenini sünniaastapäev),kui Türil kolm -neli possi tuletõrje torni sini-must-valge lipu heiskasid.Mina ise ei näinud,see oli juba varavalges maha võetud,aga posid läksid mitmeks aastaks kinni.Ju oli see poisikeste temp,aga rikkus kogu nende elu.
Minu tädi aga hoidis eesti lippu maja seinas.Maja korra ka põles,aga lipp päästeti.Mäletan,kuidas ta rääkis pisarad silmis 88-ndal aastal,kui sai jälle selle välja panna.Mina midagi sellist kahjuks ei tunne.
Meeli 04-06-09 16:36
Kõige meeliülendavamaid hetki olen tundnud enne Eesti Vabariigi taasiseseivumist sini-must-valgelipu esmaheiskamisel Tallinnas Hermani kindluse tippu.
Kindlasti jääb elu lõpuni meelde aga ka seik lipuga 1991.a. 21-sest augustist Marianske Laznes (Tšehhi), kus toimusid orienteerumise maailmameistrivõistlused ning sel päeval võitis Sixten Sild tavarajal pronksmedali ehk siis esimese medali sel päeval taasiseseisvunud Eesti Vabariigile. Et ta võistles sel ajal Vene koondises ja vahetult autasustamise tseremooniale minnes ei lubatud tema auks meie delegatsioonil kaasas olnud sini-must-valget üles tõmmata, siis tundus see Sixteni suhtes seal nii ülekohtune ja meie ülevaid ning isamaalisi tundeid haavav olevat. Püüdsime seista oma kahe väikese sini-must-valgega, mis meie delegatsioonil lisaks peatreeneri poolt konfiskeeritud suurele lipule kaasas olid, seista Sixtenile võimalikult lähedal ning hoida lipukesed teiste omadest kõrgemal, et vähemalt nii tema meelsust ja Eesti Vabariigi lippu esitleda. Tseremooniaväljak oli aga piiratud ja sinna said vaid erilubadega inimesed.
Autasustamisele minnes pani Sixten endale selga Eesti lipuvärvides treeningdressi, mis kaasvõistlejate kõrval oli silmnähtavalt kortsunud/kulunud, sest massiliseslt selliseid ju siis ei toodetud, et mõne paari pidulikeks juhtudeks selga panna. Kui Sixtenile hakati pronksmedalit kaela panema, siis tuli mõõdetud sammul üks valges triiksärgis ja viigipükstes välismaa (sakslane) ajakirjanik-fotograaf tseremooniaväljakult meie delegatsiooni liikme Arvo Kivikase juurde ja võttis sõnagi lausumata talt lipu. Me olime kõik hetkeks sellest jahmunud, sest olime just mõni hetk tagasi näinud, kuidas Leho Haldnalt võeti ära suur lipp, mida Sixteni auks tahtsime tema autasustamisel ja üldsuse teavitamiseks Eesti vabaks saamisest lehvimas näha.
Korraks käis mul mõte peast läbi, et kohe võetakse ka minult lipuke ära ning hinge kinni pidades püüdsin oma lipukest veelgi kõrgemale sirutadades päästa teda võimaliku näppamise eest.
Pingeline olukord muutus aga hetkega, sest näpatud lipuke jõudis välgukiirusel ja enne punase lippu vardasse jõudmist Sixteni kätte. See oli hinge ja meeli liigutav tunne, mille saime lipu olemasolust kogeda kõik toona kodust kaugel olnud eestlased.
Palju õnne kõigile!
marianne 04-06-09 16:33
oli aasta 1988,minu emal oli 70.sünnipäev.Tahtsin teha talle erilise kingituse-nii omblesingi väikese sinimustvalge laualipu.See väike lipuke troonis juubelilaual ja täitis meid kõiki suure hardusega.NÜÜD on ema juba aastaid taevastel teedel,sinimustvalge lipp on samal kohal,kuhu ema käed ta asetasid.sünniaastapäeval süütame küünla ja meenutame armast ema,kes üksi kasvatas üles 6 last.Nüüd ehib meie armast maja ka uhke majalipp.Head lipupäeva kogu eESTI RAHVALE!
Evelin 04-06-09 16:26
Mina jälle olen nii noor, et midagi ehk väga tähtsat ei ole meenutada, küll aga tean, et kui mina kooli läksin, see oli 1990 sügis, oli aabitsas veel punane lipp ja Lenini pilt ning kui vend läks 1992 kooli, olin ma väga kade, et temal oli nii ilus aabits, kus sini-must-valge lipp sees.
Indrek 04-06-09 16:25
80-ndate teisel poolel pani Jaana sinimustvalge lipu Kambjas üles. Kutsuti miilits ja sellest tuli paras jama. Jaana visati koolist välja. See kutsuja on nüüd suur sinimustvalge ja eestimeelne. Eesti riik on vabandanud aga inimene kes siis oli arvatavasti punameelne pole siiani Jaana ees vabandanud.
Anne 04-06-09 16:00
1956. aastal õmbles ema mulle koolipõlle lipu mustast osast: sinise ja valge olid koid pööningul auklikuks söönud (korralikud lipud olid ju villased). 80-ndate lõpus kinkis Kölni ülikooli professor kolm lõngatokki (sinise, musta, valge). Kudusin endale kampsuni, aga keegi ei pööreanud tähelepanu. Esimesel noorte laulupeol õmblesime lastekooriga ühesugused sitskleidid. Värvid olid hele- ja tumesinine ja valge. Alles hiljem taipasime, miks rongkäigu pealtvaatajad meile eriliselt plaksutasid.
idleh 04-06-09 15:55
Mina jalutasin täna vihmas, kodutänaval. Tänavat ääristasid lopsakalt õitsevate sirelite alleed Õitepuhmaste vahel lehvisid väärikalt sini-must-valgete read. See oli tõeliselt kaunis vaatepilt. Kindlasti tahan jagada seda hetke oma fotoaparaadi vahendusel ka järeltulevatele põlvedele. Kaunist ja head kõikidele.
Kai 04-06-09 15:55
Tallinna 21 KK aktus, aasta võis olla 1964-65-66, igal juhul olime algklassides.Klassiõde sidus oma kahe "hiiresaba" kokku sinimustvalge paekltega.Imetlesime ta ilusaid paelu. Siis tuli direktor Artur Tiki vaiksel moel tüdruku juurde ja palus need paelad ära võtta. Alguses me ei taibanudki, miks, siis tuli meelde, et see ju Eesti lipu värv!
naine 04-06-09 15:33
Oli 1968.aasta ja olin tudeng.Õmblesin omale suveks kleidi-ülaosa oli lipusinine ja allpool vöökohta oli must ja valge lai triip.Meeldis kõigile tudengitele,aga mitte tookordsetele ideoloogiameestele-kutsuti aru andma.Tegin süütu näo ja ütlesin,et ei mõelnud üldse kleiti tehes et need värvid võivad midagi tähendada.
1987.aastal olin juba juhtival töökohal.Lasin kududa kleidi-must põhi ja kaeluse ümber sinine-must ja valge.Partorg kutsus jutule-selliste värvidega kleiti ei tohi üks juhtiv töötaja kanda!
Laine 04-06-09 15:32
Meie perel oli võimas talu Lõuna-Eestis Uderna vallas. Talu tehti kulakuks, maad võeti ära jne. Talu lippu aga peitis ja säilitas vanas suitsulõõris perepoeg, kellest pidanuks saama talu peremees - tal oli kindel plaan see lipp uuesti millalgi heisata. Ent Brežnevi ajal, 70ndate lõpus, kui olukord oli kõige lootusetum, ta põletas selle lipu - sellega ta justkui kaotas lootuse Eestit taas vabana näha. Ta ei uskunud, et riik taas sünnib. Enne oma surma 1990ndatel oli ta väga nukker, aga nentis alati, et aeg oli hull - et miks inimesed seda vägivalda nii kergelt unustavad - eriti vaimset vägivalda, mis sundis põletama OMA RIIGI LIPU!
tarmo 04-06-09 15:31
lipuvärvid ei kadunud ka vene kroonus ära. kui maabusin ühes autoväeosas siis olid eesti poistel autode küljepeegli taga pooled värvitud sini must valgeks. aasta oli siis 1988 ja Habarovski krais sai oldud.
Rain Kool 04-06-09 15:30
See Sinu mainitud tõkestus piiril oli nimelt see, et Anton on Vene kodanik!
Virve 04-06-09 15:28
Tõnis Mägi "Koit" on muidugi suurepärane laul. Aga tõesti, tõesti ei meeldi mulle see "orjarüü". Mina ei kandnud küll mitte kunagi nõukaajal orjarüüd. Mitte kunagi. Ma olen elu aeg olnud rahvuslane, alati teadnud, et Eesti Vabariik oli, on ja jääb. Nõukaajal oli ta de facto välismaal emigratsioonis, tähendab, et otse loomulikult oli. Ja vene võim ei saanud olla igavene.
Mulle on see orjarüü lihtsalt täiesti arusaamatu ja eemaltõukav.
Inge 04-06-09 15:27
ma ei mäleta täpselt aastat, enne 1990ndat, kuid Õismäe järve ääres oli pidu ja mul olid külas ka Soome sõbrad. Sinn toodi välja küll mitte lipp aga sinine, must ja valge kangas, ühesõnaga rahvusvärdid. Mul tuli päris pisar silma ja vaatasin ka, et soomlastele oli asi väga südantliigutav.
Antti 04-06-09 15:18
Oli 1988 juuni, 1. meeskooride laulupäev Kuressaares, tollases Kingissepas. Vahetult enne rongkäiku oli sõber kusagilt hankinud puidust sukavarda otsa torgatud väikese sini-must-valge, Oli ikka uhke küll, lipp käes läbi linna rongkäigus lossihoovi sammuda:-)
Enno 04-06-09 15:18
Täna,Eesti lipu 125-dal sünnipäeva meenub mulle, kuida 1949. a märtsiküüditamise ajal meid Paldiskis laevalt rongile ümber paigutati. Kaubavagunites olid kolmekordsed narid. Meie koo koolivenna Heinoga saime kohad üles lae alla. Olles end sisse seadnud, võttis Heino Põuetaskust väikese sinimustvalge lipu ja pani selle välja, ise öeldes, et siin sõidavad Eesti mehed Siberisse. Heino oli 14-aastane, mina 13.
Kahjuks Heino seda ei näinud, kui sinimustvalge jälle Pika Hermanni torni tõusis. Olles sel ajal Toompeal, mõtlesin Heinole ja tema väikesle lipuleküditamisvgunis.
ilmar 04-06-09 15:15
Sini-must-valget hoidsin näpu vahel esimest korda 1956. aasta varakevadel, kui leidsin lipuvärvides laia lindi isa-ema riidekapist. Isa ja ema olid mõlemad kaitseliitlased, seda sain teada alles palju hiljem. Isa manitses, et ma sini-must-valget linti kuhugi ei tassiks, vangi pannakse, ütles.
Sama aasta suvel, teenides endale jalgrattaraha võõraste pool karjaskäimisega, lugesin karja juures läbi Kivikase „Nimed marmortahvlil“.
1989. aasta suvel, kui korraldasime miitingu, olin üks neist, kes kandis sini-must-valget lippu Põlva staadionil. Sama aasta 23. augustil, olles Balti Tee käteketis, hoidsin jälle käes sini-must-valget.
Nüüd juba üle 10 aasta ei heiska ma oma kodukülas sini-must-valget, sest seda lippu ei saa heisata ka Vene poolt okupeeritud ja Eesti poolt reedetud Petseri maakonnas.
Ebaõiglus ja selle mahavaikimine paljude kaasmaalaste poolt ei lase mul uhkust tunda lipust, Eesti sümbolist, millest ma enamiku elust uhkust tundsin.
Urmas Lauri 04-06-09 14:50
Selle, mis asi see sinimustvalge on, sain selgeks juba varajases lapsepõlves. Kodus oli ju raamatuid ja ajakirju, vanavanemadki rääkisid sellest. Kuid see tehti kohe selgeks, et sinimustvalgest rääkimine jäägu koduseinte vahele. Mäletan, et minu jaoks oli ehmatavaks üllatuseks see, kui olin oma Hiiumaa vanavanematel külas. Kuuekümnendate algusaastatel oli Kassari kabel lagunenud katusega ja sissevariseva laega, jumalateenistusi seal tol ajal ei peetud. Sattusin sinna kolama ja avastasin, et kabeli seintele olid riputatud metallist pärjad, mille küljes rippusid ... sinimustvalged leinalindid.
Praegu teatakse rääkida, et tõenäoliselt olid need Vabadussõjas langenud kassarlaste omad. Kuhu pärjad ja lindid kadusid, seda ei tea, kuid 1962-63 olid nad seal, olles üle elanud suure sõja, nii sakslaste kui ka Stalini aja.
juss 04-06-09 14:49
Kaheksakümnendate keskel, kui keskkooli lõpetasin, meeldis mulle käia taevasinise särgi, valgete pükste ja laia musta nahkrihmaga. See polnud mingi teadlik protest või lipuvärvide nimme eelistamine. Lihtsalt tundus lahe selline riietus. Õpetajad tegid mulle paaril korral ka suulise märkuse, et kas sellise riietusega käimine on ikka õige. Mingit suuremat pahandust sellest aga ei tulnud.
Lisan teisegi meenutuse, et aastal 1984 tundsin üht kaugsõiduautojuhti, kellel auto esimene kaitseraud oli värvitud sini-must-valgeks. Ka sellest ei paistnud tal erilist pahandust olevat. Seega: okupatsioon küll oli, kuid päriselt rahvusvärve tänavapildist kõrvaldada ka ei õnnestunud.
Uku 04-06-09 14:35
Meenub poisikesepõlvest seik, kus koos noorema vennaga leidsime vanavanemate kodu pööningul avastatud "aardelaekast" ehk siis nn kirstust onule kuulunud vintrauaga jahipüssi ning päris põhjasat korralikult pergamenti pakitud SiniMustvalge lipu. Ega sellest tookord juttu tehtud - isal-emal siberihirmud ja meil polnud ka miski tahtmist kolamise pärast nahapeale saada. Hoidsime siis saladust omateada.
Eesti riigist, lipust ja vapist kodus ikka juttu tuli. Oli meil raamaturiiulis kaks köidet tolleaegsest ajakirjast "Nädal pildis".
Vist aastal 89 võttis isa lipu kirstupõhjast välja ja meie vendadega saime selle siis lipukandurisse paigutada. Oli peenvillasest kangast, valge osa pisut koltunud ja mõni koiauk paistis valgust läbi.
Mäletan kuidas isa ja ema lippu vaadates nutsid. Ega isegi teisiti saanud.
Tiiu 04-06-09 14:15
1988. aastal saime abikaasaga esimest korda võimaluse sõita külla Lääne-Saksamaale. Seal olles tuli mõte osta Eesti lipu värvides riiet, et kodus lipp valmis õmmelda. Meil oli ju tookord väga raske , kui mitte võimatu midagi kusagilt saada. Ostsingi kolm meie rahvusvärvides riideresti. Kuid Eesti polnud ju veel päriselt vaba, kojusõidul ootasid ees vene piirivalvurid ja tolliametnikud. Nende käitumine võis olla ettearvamatu ja hirm nende ees oli ikkagi väga suur. Panin siis sinise kanga sallina kaela, valge lappasin kokku ja pakkisin pesu vahele, must jäi siis üksi kilekotti teiste ostude vahele. Niiviisi siis tõingi lipuriide koju, õmblesin kokku ja täna lehvib seesama lipp meie maja lipuvardas.
Uno 04-06-09 14:07
Õppisin TRÜ-s aastail 1971–1976 inglise keelt. Meil olid sõprussidemed Riia ülikooli inglise fillidega - igal aastal käisid nemad korra Tartus ja meie korra Riias. Ühel Riia reisil nägin poes juhuslikult džemprit, millel olid horisontaalsed kolme värvi laiad triibud - ülevalt alla sinine, must ja valge ja siis jälle sinine, must ja valge jne. Nojah, ega läti rõivatootjad ju ei teadnud, mida need värvid naabervabariigis tähendada võivad. Ostsin loomulikult selle džempri ära ja kandsin kogu ülikooli aja ning veel pärast sedagi. Üllataval kombel ei kobisenud selle üle mitte keegi - ju siis magasid tolleaegsed kontrollorganid nii mõnegi asja maha ....
Astra 04-06-09 14:06
Olin lapsena suviti maal vanaema juures. Vanaemal oli vanas riidekapis peidus sini-must-valge lipp. Ma vahel salaja võtsin selle sealt välja ja jooksin lippu kahe käega pea kohal hoides mööda taluõue - nii tore oli vaadata, kuidas lipp lehvis taga. Mulle öeldi, et selle lipuga ei tohi niimoodi joosta. Ma ei saanud aru, miks. Arvasin, et ju sellepärast, et see on vana ja võib katki minna. Mingit poliitilist põhjust ei osanud laps välja mõelda.
Tiina 04-06-09 14:03
AAsta oli 1987, 23.veebruari õhtu. Olin 10-aastane tüdruk. Isa ütles, et joonista sinimustvalge lipp. Mina joonistasingi, teadmata mis see on, joonistasin valesti - vertikaalselt sinimustvalge. Isa õpetas, kuidas peab. Siis tegin A4-formaadis sinimustvalge lipu. ja isa andis teise joonistuslehe ka, kuhu pidin kirjutama 24.veebruar Eesti Vabariigi sünnipäev. Isa andis knopkad mulle järgmisel päeval kooli kaasa ja ütles, et lipp koos kirjaga olgu üles pandud. Nii tegingi. Oh jah, see tekitas palju elevust nii õpilastes kui õpetajates. Direktor vihastas ja lajatas paberist sinimustvalge prügikasti... õnneks muid sanktsioone ei rakendatud.
virve 04-06-09 14:03
Mul on meeles 1984. aasta. Siis oli eesti lipu 100. aastapäev. Ma ei teadnud seda, aga üks mu Tallinna tuttav, rahvuslane ja teadjamees käis mul tookord külas ja rääkis. Käisin teda rongi peale saatmas, rääkisime sellest ja ta pidas erilise hoolega ümbrust silmas, sest ei võinud teada, milline koputaja kuuleb.
Samas mu noorem poeg hakkas esimesse klassi minema. Kudusin talle talveks ilusa palmikkoes valge vesti ja kaeluse- ning varrukaservad kudusin sinimustvalge triibuga. Oli huvitav jälgida, kas keegi, mõni õpetaja, spetsiaalselt märkab ja tuleb ütlema. Ei tulnud.
Ise kandsin nooruses uhkelt välismaist džemprit, mis oli sini-must-valge triibuline.
J 04-06-09 14:01
Esimene mälestus Eesti lipust on lapsepõlvest kui ema ajas meid öösel üles kui raadiost kõlas Soome hümn. Ta näitas meile Eesti lippu. Ütles veel, et me kellelegi ei räägiks, siis läheme vangi. Lipp on alles lahti harutamatta kuni tänase päevani. (Lipud õmmeldi kokku kolmest kangast).
vanaema 04-06-09 14:00
Sain sinimustvalget lippu esimest korda näha oma vanemate riidekirstus.Lipp oli täisvillane ja pakitud ajalehtede vahele-et koid ei kipuks ligi.Ajalehti vahetati iga aasta pühalikult ja nii said ka minu lapsed seda lippu näha.
Aga täna -lipupäeval-sain teist korda vanaemaks!Tütrel ,kes on tõeline eesti patrioot,sündis poeg ja ta on nii õnnelik-oli kogu aeg sisimas soovinud,et sünniks sel päeval...
M Tallinnast 04-06-09 13:26
Tere!
Minu esimene ja meeldejäävaim kokkupuude sinimustvalge lipuga oli kuskil 1985-86. aastal. Olin siis laps ja peres ei räägitud eestiaegsetest asjadest (isal oli see valus teema, kuna palju pereliikmeid oli Siberisse surema viidud), seetõttu ei olnud ma ka rahvuslipust midagi kuulnud. Kui aga vanem vend sai kingituseks laste kangasteljed, kudus ta nendega endale sinimustvalge salli (mul on see veel hästi silme ees, sinine oli natuke heledam kui tegelikul lipul). Mulle ütles vend, et see on salajane Eesti lipp ja kõndis selle salliga kodus ringi:)
Tiina 04-06-09 13:19
Olid 80-ndad. Sõprade juures rippus seinal kalender suure värvilise Pika Hermanni pildiga, muidugi punalipp tipus. Võtsin vildikad ja tegin lipu sini-must-valgeks. Sõbra ema ütles, et seda aega meie silmad küll ei näe... Õnneks ta eksis!!!
Regina 04-06-09 13:14
Tere.
Minu jaoks kõige üllatavam oli Eesti lipu märkamine looduses endas. Aastaid tagasi lumise veebruari hommikul sammusin mööda Valguse tänavat Nõmmel.
Enne koidu läks idakaares taevas lühikeseks ajaks just lipu-siniseks. Joonsirget tänava ääristavad puud moodustasid pimedas musta keskosa. Ja tänav ise oli valge lume all.
Silme ette oli imeline loodus laotanud Eesti, minu kodumaa ja minu laste isamaa, lipu. Mulle tundus, et isegi proportsioonid olid õiged. Pilt oli lummav ja hingematvalt liigutav.
Seda elamust olen oodanud, otsinud ja nautinud hiljemgi veebruari-märtsi lumistel hommikutel.
Ilusat Eesti lipu päeva!
Regina Tallinnast
Aivar 04-06-09 13:06
Tere
Mina sain Eesti lippu nähes väga meeldiva emotsiooni osaliseks paar aastat tagasi. See juhtus Eestis ja ühel täiesti tavalisel päeval, kuid asjaolud olid need, mis tegid südame soojaks.
Eestit läbis sellel päeval Peking-Pariis historic-autoralli. Mehed (ja mõned naised) olid väga vanadel autodel alustanud võidusõitu Pekingist, läbinud Kesk-Aasia ja suure Venemaa. Eestisse jõudsid nad läbi Narva piiripunkti. Kohtasin kolonni vaid paari kilomeetri kaugusel Narvast ja kohe jäi silma, et üks sakslane oli oma ajaloolise auto kaunistanud lisaks enda rahvuslipule ka sini-must-valgega. See näitas võistleja lugupidamist meie maa ja rahva vastu - vaevu üle piiri jõudnuna oli tal vaatamata pikale reisile ja väsimusele kohe oma võistlusautole pannud lehvima ka meie lipu.
Mulgimaalane 04-06-09 13:03
1987. aasta 23. veebr. lehvis toonase Tarvastu Piimakombinaadi kõrge korstna otsas sinimustvalge lipp! Kohaliku keskkooli õpetajad püüdsid meid, õpilasi klassidesse suunata, kuid ebaõnnestunult
Kadri 04-06-09 12:39
Tere!
Õppisin mõned aastad tagasi vahetusüliõpilasena Trieri ülikoolis Saksamaal ja loomulikult ei saa Saksamaal olles jätta vaatamata jalgpalli. Sel ajal mägis linna jalgpalluklubi veel teises liigas, nüüd juba langenud, kuid ega see klubi sümboolikat ei muuda. Loomulikult ei kasuta klubi otseselt Eesti lippu, kuid värvid sini-must-valge on täiesti samad ja lipp ja logod näevad välja täpselt nagu Eesti omad. Käisin mängu vaatamas pärast paarikuust kohalviibimist ja väikse koduigatsusega ning siis tekitas Eesti värvide (lipude) nägemine päris korraliku emotsiooni. Lisan ka lingi klubi kodulehele, nii saavad ka huvilised tutvuda (lehel ülaservas vahetuvatel piltidel on lipp ka näha): http://www.eintracht-trier.com/home/.
Kivirähnule 04-06-09 12:38
Kultuurne ja tsiviliseeritud inimene EI kasuta N-sõna! Eestis seda ei ole siiani tajutud, isegi mitte "paremates ringkondades"...Läänes peetakse seda äärmiselks ebatsiviliseerituse märgiks. Kes siiani ei saanud aru, pidasin silmas Kivirähnu mainitud M. Jacksoni rassilist omadust.
Katri 04-06-09 12:28
Kui sõja ajal Kanadasse põgenenud sugulased tulid üle aastakümnete külastama selleks ajaks vaba Eestit, oli neil kõigil rinnas pisike Eesti lipp, see oli nii südamlik.
Allar 04-06-09 12:25
Tere!
Nägin eelmise aasta juunis Eesti lippu Portugalis, Portos ühe maja sissekäigu kohal. Lähemal uurimisel selgus, et majas töötab Eesti aukonsul.
Palume hoiduda kommentaaridest, mis sisaldavad sõimu, ropendamist, laimu, solvanguid, mõnitamist ja halvustamist. Kommenteerida võib arvamusi ja mõtteid, kuid hea tooni juurde ei kuulu põhjendamatud rünnakud isiku vastu.