Piret Kooli
Olen kogenud, et meil kõigil on eelarvamusi.Kui ütlen, et olen sündinud Kohtla-Järvel, siis tähendab see paljude jaoks, et ma valdan vene keelt. Kui ma ajakirjandusse tööle kippusin, arvati, et peaks ikka mingi tulutoova ameti ka õppima. Kui ma enam kui kümne aasta jooksul ütlesin küsijatele, et elan Soomes, peeti mind teinekord reeturiks ja küsiti, kas me lapsed ikka eesti keelt oskavad. Kui 70-aastasele soomlannale ütlesin, et olen eestlane, siis ei suutnud ta mõista, et ma ei ole venelane: olin ma ju NSV Liidus sündinud. Kui me perega kolme aasta eest Eestisse tagasi tulime, ei suudetud meie naasmist mõista: heaoluühiskonnast siia tuulepealsele maale? Pronksiöö-möllust hoolimata aga tundsin, et olen õiges kohas.
Alustasin tööd ajakirjas "Naised" toimetajana, kuid seda ei pidanud mõned arvajad mingil juhul ajakirjanikule sobivaks. Olgugi, et kirjutasin (ligi kaks aastat) esikaane persooni-lugusid ja avasin vahel koguni huulepulga hingeelu.
Kui ma täna ütlen, et töötan Delfis, siis ühmab üks vaid midagi ebamäärast ja teine avaldab vaat et kaastunnet kehva koha pärast.
Mis mõttes?
Fakt on, et ehkki läksin muusikaõpetajaks õppima, olen ma 1993. aastast alatest teinud (raadio)ajakirjanikutööd. Alustasin Hiiu Raadios, jätkasin Raadio 2 maakonnauudiste ja Pärnu PäikeseRaadio järel Tallinnas, Kuku Raadios, ning jõudsin läbi Eesti Raadio Soome korrespondendi töö lõpuks sihtpunkti - legendaarse Vikerraadio stuudiosse. Põhikohaga korraldan Eesti vanimas online-uudisteportaalis Delfi meie suurima naisteportaali Naistekas tegemisi.
Tänu neile faktidele ja eelarvamusetel olen kogenud, et suhtlemine on oluline. Vahel on kõige olulisem aga kuulamine, sest meil kõigil on vaja midagi lihtsalt südamelt ära rääkida.
Sellepärast me nüüd kohtumegi.
Kuulmiseni!
