Keelesaade arhiiv: 2012
Lugeda on mõnus!
16.12.2012 - 15:05
Tallinna Ülikool ja Eesti Lugemisühing sõlmisid koostööleppe, mille eesmärk on tõsta laste, noorukite ja täiskasvanute keelelist pädevust ja kirjaoskust.
Millal saab lugemishuvi alguse, kas juba beebieas? Kuidas raamatuid vaadata koos lapsega nii, et raamat oleks tema jaoks loominguline ja köitev? Kuidas arendada sõnavara ja õpetada last jutustama?
Kuidas ergutada lapsi lugema? Kuidas hoida last hirmu eest, mida võib tektiada kohustuslik kirjandus koolis? Eesti Lugemisühingu juhatuse liige Maili Liinev on saates.
Maili Liinev on nõustaja ja koolitaja, kes bakalaureuse töö on kirjutanud eripedagoogika valdkonnas ja magistrikraadi kaitsnud lugemispesa meetodi välja töötamisest.
Nõu ja abi saab Eesti Lugemisühingust.
Kõnekunst
09.12.2012 - 15:05
Kõnekunsti ja esinemiskunsti rollist ühiskonna arenemises räägib Tallinna Ülikooli lektor Katrin Aava. Kuidas väljendavad poliitikud ja ühiskonnategelased oma avalikes esinemistes teadlikult või tahtmatult seda, kuhu ühiskond liigub?
Kes on edukas kõnemees, millest ja kuidas edukas kõneleja räägib? Kes on olnud Eesti suuremad kõnemehed ajaloos ja kes on praegu?
Tallinna Ülikooli Eesti Keele ja Kultuuri Instituudi õppejõud Katrin Aava (pildil), kes uurib keele ja ühiskonna suhteid. Katrin Aava on kirjutanud raamatud kõnekunstist ja veenmiskunstist.
Sidussaade:
Keelekõrv.Tiit Hennoste manipuleerimisest ja demagoogaist. Demagoogia viis põhivõtet, näiteid poliitikute tekstidest. Toimetaja Maris Johannes. Saade oli eetris 13.11.2010 Klassikaraadios. Kuula siit!
Kätlin Kaldmaa
Saatejuht Piret Kriivan
02.12.2012 - 15:05
Eesti keelest, eestikeelsest luulest, eesti keelsest kirjandusest ja eesti keelde tõlkimisest räägib meile täna luuletaja ja tõlkija Kätlin Kaldmaa (pildil, foto: Delfi) .
Kätlin Kaldmaa on Eesti PEN-klubi esimees. Sel aastal ilmus tema luulekogu "Armastuse tähestik" ja sel aastal pälvis Kätlin Kaldmaa Friedebert Tuglase novelliauhinna novelli "Kui poisid tulid" eest. Enim on Kätlin Kaldmaa tõlkinud inglise keelest nii kirjandust kui ka mängufilme.
Riiklik emakeele eksam
Piret Kriivan
25.11.2012 - 15:05
30. aprillil 2012. aastal oli esimest korda eesti keele riigieksam uues kuues. SA Innove emakeele ja kirjanduse peaspetsialist Pille Reins tutvustab valminud analüüsi tulemusi. Ta selgitab ka, kuidas saab olla nii, et eksamitulemused on paranenud, kuigi lõpetajate emakeele oskus on halvenenud.
Järgmine eksam on 29. aprillil 2013. Kui palju kriitikat on arvesse võetud ja kas midagi võrreldes tänavuse eksamiga muudetakse?
Hiina keel
Piret Kriivan
18.11.2012 - 15:15
Tallinna Ülikooli hiina keele ja kultuuriloo lektor Katja Koort(pildil) räägib kõnelejate arvu poolest maailma levinumast keelest. Mis on hiina keel ja mis on mandariini keel, kui palju on hiina keele murdeid, kas kõik hiinlased saavad üksteisest aru tänapäeval? Kuidas hiina keelt kirja pannakse, kas hiina keeles on märkide kõrval ka kirjavahemärigd? Kas kirjutatakse ainult kirjakeeles või ka murretes? Kes ja kui palju Hiinas jälgib, et keelt õigesti kasutataks? Missugune on inglise keele ja hiina keele suhe üleilmastuvas maailmas?
Isadepäev
11.11.2012 - 15:05
Kui vana on sõna isa, kuidas nimetatakse isa eesti keeles veel, kuidas meie murretes? Kuidas kutsutakse vanaisa ja kust need sõnad pärit on? Kas tänapäeval isa räägib lapsega hoidjakeeles?
Saates tuleb juttu ka teiste meessoost sugulaste nimetamisest eesti keeles - saame teada, kes on onu ja kes lell. Aga kes on küdi, nadu, nääl, käli ?
Saates esineb akadeemik Karl Pajusalu (foto: ut.ee)
Eesti keele ruum
Piret Kriivan
04.11.2012 - 15:05
Eesti keele ruumist ja sellest, mis sellesse ruumi peaks kuuluma ja mis tuleks välja visata, räägib TÜ germaani, romaani ja slaavi filoloogia instituudi juhataja Tanel Lepsoo (foto: Sille Annuk).
Inglise keele pealetung ülikoolis, teaduses, meie argielus, kodus ja tänaval - Tanel Lepsoo näitab kätte ühe võimaluse, kuidas seda mõju saaks vähendada. See ongi küsimus sellest, kui avar peaks tegelikult meie keeleruum olema.
Ajakiri Oma Keel
28.10.2012 - 15:05
Oma Keel on esimene kõigile keelehuvilistele mõeldud keeleajakiri Eestis. Kõik seni meil ilmunud keeleajakirjad on olnud filoloogide teadusajakirjad. Niisugune oli 1922–1940 ilmunud Emakeele Seltsi Eesti Keel ning praegused Keel ja Kirjandus ning Linguistica Uralica. Vaata siit
Ajakirja uuest numbrist räägib ajakirja peatoimetaja Tallinna Ülikooli professor Reili Argus (pildil). Juttu tuleb ajakirjast endast, konstruktsioonigrammatikast, pahupidi kadakasakstest, emakeele õpetuses koolis ja paljust muust, millest ajakirja värskes numbris kirjutatakse.
Kokkuvõttevõistluse võitjad on selgunud
21.10.2012 - 15:05
Keelehooldekeskus tähistas Tartu raekojas 5. sünnipäeva. Keskuse üks uuemaid ettevõtmisi on kokkuvõtte võitlus "Tuum", milles osalejatel tuli kirjutada võistlustööna 200 sõnaline kokkuvõte Ilmar Raagi esssest : “Kultuuritust ei ole olemas.” Kokkuvõttevõistlusest teeb kokkuvõtte Tiit Hennoste Tartu Ülikoolist, saates kõneleb võitja Liina Pääbo ja konverentsil ettekande pidanud õiguskantsler Indrek Teder.
Kokkuvõttevõistluse tulemused
100-eurose peaauhinna vääriliseks hinnati Liina Pääbo võistlustöö, 50-eurosed teised auhinnad said Mari Eek ja Liisa Otsak, 25-eurosed kolmandad auhinnad pälvisid Marten Juurik, Silvia Tänav ja Tiina Viil.
Etteantud tekst
Kultuuritust ei ole olemas
Ilmar Raag
8. jaanuar 2011
Postimees. Arvamus
Ma nägin oma vanaema nutmas kahel korral. Esimene kord siis, kui see seakasvatajast talunaine pidi paluma oma jahimehest naabrit, et too lõpetaks surmatõppe jäänud koera piinad. Tol korral oli lask jahipüssist koerale kõige õilsam viis lahkumiseks, sest koera ei tapetud ju nii nagu lammast või siga. Teine kord nuttis ta juba siis, kui voodihaigena ei tulnud surm talle piisavalt kiiresti. Ta arvas, et on kõigile teistele koormaks.
Kas see naine oli paha inimene, et ta ei lugenud minu mäletamist mööda iial midagi muud peale piibli ja vahel ka kalendriraamatut? Ah jaa, ka kohalikku ajalehte tükati. Tean kindlasti inimesi, kes selliseid talunaisi peavad kultuurituks. Kuna ma tahaksin vaielda, siis vaataks veidi ligemalt seda, mida me kultuuriks peame.
Me elame maailmas, kus käibetõena visatakse aeg-ajalt õhku mõte, et kultuur õilistab inimest, pidades selle all silmas, et ainult raamatut lugev ja ooperit kuulav inimene on hea inimene. Kultuur päästab maailma. Samas teame ajaloost, et Hitlerile meeldis Wagner, Stalin armastas kinokunsti ja Pol Poth oli juba oma Pariisi õpingute ajal lugenud rohkem raamatuid kui Jüri Mõis. Kummatigi, kui praegu peaks tegema vahekokkuvõtte, siis paistab Jüri Mõis parem inimene kui Pol Poth.
Võib-olla on asi selles, et meil on kõnekeele tasandil paras segadus kultuuri mõistega? Igaüks, kes veidigi jälgib sõna «kultuur» kasutust, näeb, et üheaegselt on kasutusel vähemalt kaks definitsiooni. Kõige tavalisemalt tähendab kultuur meie kõnepruugis kunsti, kirjandust, muusikat ja kõike, mida võiks nimetada ka loominguks.
Selles tähenduses on kultuur väärtus iseeneses, nii et aeg-ajalt on võimalik dramaatiliselt hüüda: «Nad ei hooli kultuurist!» või «Kultuuri ei toetata piisavalt!» Ajalooliselt on seesugune kultuuri defineerimine suhteliselt hiline, sest antiikajal kasutati samade nähtuste kirjeldamiseks pigem mitmuses sõna «kunstid», millel olid omad muusad, samal ajal kui sõna «kultuur» tuleneb ladinakeelsest sõnast colere, mis tähendab «harima». Kui Vergilius kirjutas oma pastoraalse «Georgica» aastal 29 eKr, siis kasutas ta seda sõna just maaharimise tähenduses.
Kummatigi eksisteerib veel teine kultuuri tähendus. Romantikahõngulisel 19. sajandil, mil kunstnikud ja kirjanikud olid inimvaimu hoolsate harijatena juba kinnistanud kultuuri ja kunstide raudse seose, toimub kultuuri mõiste kasutuses veel üks areng. Selle näiteks oleks Edward Burnett Tylori töö.
See tuntud kultuurievolutsiooni teoreetik ja sotsiaalantropoloog kirjeldab 1871. aastal kultuuri laiema nurga alt, mille kohaselt on kultuur «tervik, mis sisaldab teadmisi, usku, kunsti, moraali, seadusi, tavasid ja kõiki muid võimekusi ja harjumusi, mida inimene võib omandada ühiskonna liikmena».
Tänapäevasesse keelde panduna võiks ütelda, et kultuur on kui mõtteline tarkvara, mis jookseb inimeste kui sotsiaalbioloogilise riistvara peal. Sellise akadeemilise defineerimise eripäraks on see, et kultuurile ei saa anda eetilist hinnangut väljaspool kultuuri ennast. Seega, mingi inimese või ühiskonna kultuur on kas nii- või naasugune, kuid inimene ei ole iial ilma kultuurita. Ka ei ole ükski kultuur iseenesest halb või hea, vaid nad kannavad erinevaid eetilisi hinnanguid.
Siin toodud mõttekäigus ei ole midagi originaalset. Minu enda jaoks on aga ikkagi üllatav, et kuigi me akadeemilises kirjanduses kohtame peamiselt kultuuri antropoloogilisi definitsioone, on tavalises kõnekeeles endiselt käibel konstruktsioon, mis eirab teaduse kõnepruuki.
Järele mõeldes ei ole see mitte lihtsalt huvitav tähelepanek, vaid kui vale diagnoos. Näiteks ei saa me öelda, et kokkupuude kultuuriga õilistab inimest, sest iga inimene on juba niigi osa mingisugusest kultuurist.
Veel hullem on see, et kui me tavakeeles räägime kultuurist, muutub looming omaette eesmärgiks ja me tegelikult ei pruugigi rääkida nendest tegelikest väärtustest, millest kultuur koosneb. Tagasi tulles minu vanaema näite juurde, saab selgeks, et teda ei õilista mitte manipuleeriv kõnekeelse «kultuursuse» mõiste, vaid mõned väga konkreetsed väärtused, mis olid tema kultuuri alustaladeks.
Meist igaüks oskab kirjeldada seda eesti kultuuri, millele toetudes võeti vastu emapalga seadus, pandi püsti Vabadussõja võidusammas ja küsiti entusiastlikult laenu kuni krediidikriisi saabumiseni. See kultuur ilmutab ennast läbi internetti tarbiva kodanikkonna protsendi ja joodud alkoholi hulga.
Iga kord, kui riigikogu koguneb mõnda seadust vastu võtma, on nende käitumine programmeeritud selle kultuuri poolt, sest inimesed käituvad harva vastupidiselt nende loomusele. Kas me tuleme valitsuse kärpekavade peale tänavale autosid süütama või mitte? Kas me põgeneme ohu korral välismaale või mitte? Nendest vastustest koosnebki meie kultuur.
Kultuuri kui vaimse elukeskkonna probleemiks on muutuste kontrollimatus. Minimaalselt tähendab kultuur eksisteerivate tähenduste pidevat ülekordamist, kuid praktikas on muutunud kas või jõulude tähendus võrreldes sellega, mida see püha tähendas meile veel kakskümmend aastat tagasi. Kas me soovisime, et jõulude jõuline kommertsialiseerumine toob kaasa kohatise tõrjereaktsiooni?
Niisamuti võiks arvata, et meie kultuuri viimase kahekümne aasta jooksul kõige enam mõjutanud sammuks oli eraomandipõhise majanduse legaliseerimine. See samm aktualiseeris seni veidi tagasihoitud varanduse kogumise teema. Ei, ärge arvake, et ma oleksin eraomandi vastane. Juhin vaid tähelepanu, et julgus, millega võeti enne masu pangalaene, oli kultuuriliselt ettemääratud. See oli puhtalt mõtlemises kinni, sest inimesi ei ajanud taga ükski Maslow’ püramiidi baasvajadustest.
Kuidas üldse kultuur ajas muutub? Laias laastus võib selle jagada kaheks. Kõigepealt nii nagu roomlased ütlesid: «Tempora mutantur et nos mutamur in illis.» Objektiivselt muutuvad olud sunnivad meid pidevalt tegema väikseid mööndusi pidevatesse kordamistesse. Kuid teiselt poolt on meile kingitud kohatine enesekindlus, et võime ka oma vaba tahtega maailma paremaks muuta.
Kindel on aga ka see, et meie vaba tahe on pidevalt pommitatud erinevate «mõjuagentide» poolt. Näiteks kui 19. sajandi alguses kaotati Eesti- ja Liivimaal pärisorjus ja tekkis eeldus, et nimetul maarahval tekiks koos jõukusega ka kihelkonnaülene eneseteadvus, siis just samal ajal jõudsid läbi saksa kultuuriruumi Eestisse rahvusromantika ideed.
Need peamiselt sakslased, kes 1838. aastal asutasid Õpetatud Eesti Seltsi (Gelehrte Estnische Gesellschaft), ilmselt ei aimanudki, kui oluliselt nad muudavad selle maarahva kultuuri. Vastandina varasemale diskursusele ei olnud mingi ühiskonna ühendavaks nimetajaks mitte jumala poolt määratud valitseja, vaid rahvuslik ühtsus.
Tänapäeva eesti kultuuri jaoks ei ole olnud suuremat mõjuagenti kui saksa valgustusfilosoofia ja Prantsuse revolutsioon, mille järelkaja aitas ka Saksamaal kultuuriliselt ühineda. Igal juhul oli tulemuseks eesti rahvuse praegusaegne eneseteadvus.
Millised on praegused muutuste mõjuagendid? Kui vaadata eesti kultuuri väliseid märke, siis on proportsioonid väga ilmekad. Iga paari aasta tagant on meil võimalik näha laulukaare all paarisada tuhandet inimest ja samal ajal töötlevad sama suurt auditooriumi iga päev ka näiteks Õhtuleht ja Kanal 2 õhtune programm.
Telesaadete auditooriumite suuruse põhjal võib metasotsiaalsetest probleemidest või kunstidest huvitatud auditooriumi hinnata umbes kümme protsenti elanikkonnast, mis tähendab, et teatri ja ERSO ja kirjanduse mõju eesti kultuurile on asümmeetriline. Mõnda elanikkonna kihti mõjutab see väga, samal ajal kui suurem osa ühiskonnast saab kunstide mõjust osa vaid kaudselt.
Teine näide on veelgi paradoksaalsem. Eeldame, et Eesti elu juhivad valdavalt kõrgharidusega inimesed, kes on ühiskonnas vähemusgrupiks. Nende eelistatud uudistesaateks on «Aktuaalne kaamera» ETVs. Neid inimesi aga valivad riigikokku ühed teised kodanikud, kes vaatavad «Reporterit» Kanal 2s. Ja viimaseid on tunduvalt rohkem. See sunnib mind arvama, et «Reporter» on reaalkultuuri mõttes Eestile mõjusam kultuuriagent kui näiteks rahvusooper.
Suurim väline mõjutegur on aga telekommunikatsiooniga pakutav «globaalne küla», kus domineerib anglo-ameerika kultuur. Kui vaatate kas või eesti meedias esitatavaid välisuudiseid, siis näete, et rõhuvas enamuses on need tõlgitud ingliskeelsetest allikatest, sest teisi keeli osatakse tunduvalt vähem.
Parimaks näiteks on küsimus, miks teavad eestikeelse meedia jälgijad üht-teist Paris Hiltonist, aga praktiliselt ei midagi prantsuse või saksa seltskonnadaamidest.
Tähtsuselt järgmine on välismõju, mis esineb Vene faktorina. See üks teine kultuuriruum elab meiega kõrvuti, kohati läbi põimudes. Alles hiljuti olin veidi üllatunud selle üle, kui palju eesti inimesi teadis Facebooki vahendusel sellest, mis toimus Vene telekanalites aastavahetusel.
Vene faktor ei pruugi tähendada nõustumist ja võib täpselt sama võimsalt kutsuda eesti kultuuriruumis esile igivaenu, mis toitub peamiselt sellest, et Vene mõjusfäär on siinsamas ega lase ennast unustada.
Mainisin siin nelja mõjukeskust meie kultuurile: saksa valgustusfilosoofia, eesti meedia, «globaalne inglise keelega determineeritud küla» ning Vene naabrus. See nimekiri ei ole loomulikult lõplik.
Meie kultuur on pidevas mõjutuste tuules, nagu õhupall, mida ümberringi seisvad inimesed üritavad puhuda neile soovitud suunas. Selle vahega, et kultuuri puhul ei hooligi enamik mõjuagentidest, mis suunas nad palli puhuvad. Nad lihtsalt avaldavad mõju, hoolimata sellest, et tulemus võib olla vastupidine nende endi maailmanägemusele.
Lõpuks avaldab meie kultuurile mõju ka riik ise. Kuna riik on ju ise üks kultuuri tunnustest, ongi mul teinekord hirm, et meie riik võibki vabalt olla kõikide mõjude summa, ilma olulise eneseteadvuseta. Samal ajal on ju riigi eesmärk luua parim võimalik elukeskkond oma kodanikele. Seejuures siis ka vaimne elukeskkond.
Ei ole kultuuritust, on vaid vaimne keskkond, milles me elame. Ja minu vanaema oli hea inimene.
Võitja Liina Pääbo kokkuvõte
Hoolimata kultuuri mõiste mitmetähenduslikkusest ja -kihilisusest, käsitletakse seda sageli liiga kitsalt. Kui tavaliselt võrdsustatakse kultuuri pelgalt kunstide ja loominguga, siis laiemalt ja antropoloogiliselt võttes võib kultuuriks pidada meie vaimset elukeskkonda ehk erinevate teadmiste, uskumuste, tavade jne kogumit. Esimese lähenemise järgi on kultuur justkui eraldiseisev ja väärtus iseeneses, teise käsitluse kohaselt tekib kultuur aga inimeste ja nende vaimse keskkonna suhestumisel, mistõttu ei saa ükski inimene paikneda kultuurist väljaspool ega olla kultuuritu. Ühtlasi on kultuur ajas muutuv ning seda dünaamilisust võivad mõjutada erinevad tegurid. Eesti kultuuri oluliste mõjutajatena võib välja tuua näiteks saksa valgustusfilosoofia, mis aitas tekkida rahvuslikult eneseteadvusel. Lisaks mõjutavad meid eesti meedia, üleilmastumine ja sellega kaasnev ingliskeelse kultuuriruumi mõju kasv ning paiknemine vene kultuuriruumi naabruses. Sellest loetelust ei tohiks välja jätta ka riiki, mis on ühelt poolt kultuuri tunnus ja teisalt ka kultuuri mõjutaja-kujundaja ning mille üheks oluliseks eesmärgiks peaks olema kodanikele parima võimaliku (vaimse) elukeskkonna loomine. Seega ei tohiks anda inimese kultuursusele hinnangut pelgalt selle põhjal, kui palju raamatuid ta loeb või kui tihti teatris käib. Veelgi enam, kui käsitleda kultuurina kogu vaimset elukeskkonda, ei ole kultuuritut inimest üldse olemaski.
Johannes Aaviku Selts
14.10.2012 - 15:05
Johannes Aavik (1880-1973, pildil) oli eesti juhtiv keelemees, kes tundis endal vastutust arendada eesti keel lühikese ajaga võrdväärseks Euroopa vanade kultuurkeeltega.
Johannes Aaviku Seltsi on kogunenud eesti kultuuri huvilised, eriti keeleuuenduse, kirjanduse ja hõimukultuuride huvilised inimesed. Selts peab oma ülesandeks koguda ja uurida Johannes Aaviku pärandit, tutvustada Aavikut kultuuriloojana: keeleteoreetiku, keelereformaatori, keelekorraldaja, kirjaniku, publitsisti, kriitiku, tõlkija, kirjastaja, pedagoogi ja seltsitegelasena, aidata kaasa eesti keele ja kirjakultuuri arendamisele ning kaitsmisele.
Keele-Aavikust ja seltsi tööst 20 tegevusaasta jooksul räägivad seltsi esimees filosoofiadoktor Peep Nemvalts ja Tallinna Ülikooli doktorant Jekaterina Mištšenko.
